Mart Helme
toob tagasi aatelisuse

TEKST: K&E


04.08.2002 loodi Isamaaliidule vastukaaluks Rahvuslik Konservatiivne Partei – Põllumeeste Kogu. Uue partei esimeheks valiti diplomaat ja mõisaomanik Mart Helme, kes lisaks uue partei asutamisele on ametis esimese sõjajärgse eesti diplomaadina oma memuaaride talletamisega raamatuks, mis ilmub novembris. Liikmeid on uuel parteil hetkel 1700. Kuna kohalikeks valimisteks valmistumiseks jäi aega napiks, siis keskendutakse Riigikogu valimistele.

RKP on partei argipäeva kangelasele, kõlab teie moto. Kes on argipäeva kangelane?
Selle määratluse võtsime kasutusele juba Konservatiivide Klubi loomise ajal, kui hakkasime mõtteid mõlgutama selle üle, kes on eesti ühiskonna kõige kandvam jõud, kelle peal kõik teised püsivad. See on n-ö vaikiv kangelane, kes hommikul tõuseb üles ja läheb tööle. Kasvatab lapsi. Maksab korralikult riigimakse. Elab oma elu. Ja peab üleval riiki ning tihtipeale väga lärmakaid vähemusi. See ühiskonna sammas on korralik, vastutustundlik inimene, kelleta ükski normaalselt funktsioneeriv ühiskond läbi ei saa ning kelle arvamust, meile tundub, sageli jõhkralt ignoreeritakse.

RKP on end määratlenud omaaegse Põllumeeste Kogu õigusjärglasena. Millised on põhilised seisukohad, mis Põllumeeste Kogu programmist üle võetud?
Põllumeeste Kogu (edaspidi PK– toim) oli erakond, mis kandis ühiskonnas kandvaks jõuks olnud talupoegkonna aateid. Mis meid seob ja järjepidevust edasi viib, on see, et ka siis seati esiplaanile rahvuslikud huvid. Tunti sügavat muret, et eestlaskond kipub kahanema ja maa tühjenema. Püüame natuke kopeerida seda praktikat, mida rakendati Eestis enne sõda, kuid oleme ka vaadanud, mida mujal tehakse. Eriti julgustavad on Ungari kogemused, kus demograafilisest madalseisust ülesaamiseks seoti teatud perioodil riiklikud eluasemelaenud samuti laste arvuga peres ja kustutati iga lapse sünniga laenust 25%. Väga julgustav on ka Prantsusmaa rahvastiku asustusalane kogemus. Prantslased on üritanud investeeringuid ning riiklikku tööhõivepoliitikat suunata nii, et äärealad oleksid kindlasti rahvastikuga asustatud ja pigem on talutud, et tühjaks jäävad sisealad. See poliitika on väga head vilja kandnud. Eestis ostavad nt Ida-Virumaal maad piiritagused venelased. Me ei saa sellesse ükskõikselt suhtuda. On väga selge, et kes on maa omanik, see on ka maa peremees ja võib teatud puhkudel riigilegi oma tingimusi dikteerida. Kõik need mured ja protsessid ongi põhjuseks, miks Konservatiivide Klubi aktiiv ja Rahvuslaste Ühenduse aktiiv leidis ühise keele eelkõige just Põllumeeste Koguga.

Miks valisite nimetuse partei, mis võib paljudes tekitada tõrjuva kui mitte suisa allergilise reaktsiooni?
Tõepoolest, eestikeelne sõna oleks erakond ja kõlaks ehk isegi ilusamini. Lähtume seisukohast, et nõukogude aeg on jäänud juba kümnendi taha. Kasvab peale noor seltskond. Sõna erakond vastu on aga väga paljudel inimestel tõrge erakondliku lehmakauplemise ja põhimõttelageduse tõttu. Usun, et halb varjund, mille sõnale partei on jätnud nõukogude aeg, jääb aja jooksul minevikku ja me tahame näidata, et partei ei ole selleks, et põhimõttelagedates erakondlikes lehmakauplemistes osaleda.

Võimukandjates pettunud rahvas ei pruugi ilusaid sõnu uskuda. Arvatakse, et järgmine kamp, kes võimupiruka juurde ihkab.
Oleme üksmeelsed selles, et paljud Eesti hädad tulevadki nn kompromissidest, mis sageli on vaid populism ja ühekordse kiire kasu lõikamine. Peab olema keegi, kes peab kinni teatud põhimõtetest, sest pikemas perspektiivis on need ainsad, mis ka kõige keerulisematest olukordadest välja veavad. Kui me ei saavuta Eestis poliitikas ka mitte midagi muud, siis loodetavasti suudame vähemalt teatud valdkondades tekitada üldrahvaliku diskussiooni. Kui vähemalt mõnedes valdkondades suudame saavutada seda, et inimesed oma sõna sekka ütlevad ja vaikuse ning poliitilise korrektsuse müür, mis on paljude poliitiliste küsimuste ümber ehitatud, mureneb, siis oleme ka väga palju saavutanud.
Keerulisemaks muutub asi siis, kui saavutame valimistel edu ja oleme näiteks üks võimalikest koalitsioonipartneritest. Siis hakatakse sõlmima koalitsioonilepingut, mille puhul väga erinevate vaadetega erakonnad peavad ühe mütsi alla mahtuma. Lõppkokkuvõttes on koalitsioonilepingud niivõrd lahjad, et nende kaudu ei ole võimalik oma varem selgelt deklareeritud poliitilisi küsimusi ellu viia. Ma ei taha praegu avaldada sõjasaladust, mida sel juhul kavatseme teha, kuid on olemas üks retsept, mis on siiani Eestis veel kasutamata. Niipalju võin öelda, et see on seotud meie valijaskonna tugeva aktiviseerimise ja poliitikasse tõmbamisega. Arvan, et see garanteeriks meile sellise poliitilise mandaadi, et saame oma põhimõtetest ja eesmärkidest kinni pidada.

Te kuulusite vahepeal Res Publicasse. Miks lahkusite?
Konservatiivide Klubi liikmetest astus Res Publicasse 5 inimest (praegu 4 – toim.). Mina olin Res Publica liige juba aastast 1995. Põhjus, miks ma ei astunud kohe välja ja lasin end valida ka eestseisusesse, oli see, et saime programmi projekti ja uurisime seda väga põhjalikult. Pidasime konsultatsioone ja läbirääkimisi. Tegime koos poeg Martiniga terve hulga ettepanekuid. Esimene pettumus oligi see, et meie ettepanekutest ei arvestanud programmi toimkond mitte ühtegi. Mõtlesime, et vaatame, kuidas asi edasi läheb. Paraku selgus, et meie rahvuskesksed seisukohad ei leia selles erakonnas mingisugust toetust. Erakonna eelmine esimees Rein Taagepera on tulnud välja koguni ettepanekuga lihtsustatud korras mingite vestlustundide järel anda siinsetele venelastele kodakondsus. Minu isklik praktika koostööst siinsete venelastega kinnitab, et niisugused vestlused tulemust küll ei anna. Formaalselt võidakse need 150 vestlustundi ära pidada, aga ikka tulevad sealt ja suudavad öelda vaid hädapärased “Tjere-tjere!”
Pettusime selles erakonnas, tema filosoofias ja kahepalgelisuses niivõrd sügavalt, et ei pidanud võimalikuks aateinimestena jätkata.

Rahvuskesksus ei leia toetust mitte üheski praegu tuntud erakonnas.
Enamik erakondi koosneb paljudest erinevatest kildudest, juba see on lahjendanud põhimõttepuhtust. Suur osa on olnud mingi aja võimu juures ja neid on väga tõsiselt töödeldud, võin omadest kogemustest kinnitada, siinsete välissaatkondade poolt, just nimelt rahvusküsimustes. Surve ei ole lakanud. Praktika näitab, et tullakse välja üha uute nõudmistega, mis on lõppkokkuvõttes sihitud sellele, et siin kehtestataks mitu kohalikku riigikeelt. Tõenäoliselt selleks, et eestlaste vastuseisu miinimumini viia, soovitatakse vene keele kõrvale kolmandaks riigikeeleks inglise keelt. Välisdiplomaadid on selle üle lausa õnnelikud ja ütlevad, et siis ei ole teil vaja venelastega vene keeles rääkida. Nagu tugevdaks see eesti keele positsiooni ja eestlaste peremeheõigust oma maal!
Arvan, et pikas perspektiivis on maha pandud, et me peame liberaliseerima oma kodakondsuspoliitika 1991. a siin asunud muulaste suhtes ning sisuliselt andma automaatselt kodakondsuse. Ja kuna oleme liitumisel Euroopa Liiduga endale ise väga rumalalt seadnud ranged mänguväljapiirid, jätmata sisuliselt kuigi palju kauplemisruumi, siis on lihtne survet avaldada ja tingimusi seada, sest oleme ju ise öelnud, et tahame nii väga Euroopa Liitu ning oleme selle nimel valmis ükskõik milleks.
Meie partei on selles suhtes erinevat meelt. Loomulikult tahaksime näha, et Eesti on ühel hetkel EL täisõiguslik liige, aga arvame, et selle nimel ei saa ära anda oma suveräänsust.

RKP pakub eelseisvatel Riigikogu valimistel konkurentsi just Isamaaliidule?
Üritame anda neile tugeva lahingu ja arvan, et kaalukausid on meie kasuks vaatamata sellele, et IL on sissetöötatud ja võimul olnud erakond. Arvan, et IL on saavutanud selle, et on kaotanud valijate usalduse. Juhtunus ei saa nad süüdistada mitte kedagi teist peale oma põhimõttelageduse erastamistehingute läbiviimisel ja oma rumala isikliku käitumise. Ka mina olen olnud traditsiooniliselt IL valija ning olen neis väga sügavalt pettunud. Uue partei loomise ajendiks oligi see, et tõenäoliselt on suur hulk inimesi, kes tahaksid, et leiduks üks rahvuslikult mõtlev erakond, kellele nad saaksid oma toetuse anda. Peaaegu 30% inimestest ütleb, et neil pole erakonda, mille poolt hääletada. Tahaks tuua eesti poliitikasse tagasi aatelisuse, mis oli 90ndate algul ja tahaks tuua inimesed tagasi poliitika juurde, sest teisiti ei saa siinset elu mõjutada kui valimiste kaudu.

RKP on oma programmis võtnud endale rahvusliku ühendamise rolli. Kuidas?
Tuleb hakata siluma neid ääretult teravaid vahesid ja suuri kuristikke, mis viimane kümme aastat on tekitanud esimese, teise ja teab veel mitmenda Eesti vahele. Peame endale aru andma ühest väga lihtsast ja saatuslikust asjast: kõigile neile Eestidele on ühine see, et kandepind kahaneb, jääb haigemaks ja vananeb. Ja kui me ei pühenda riiklikku tähelepanu kõikidele erinevatele grupeeringutele Eestis, eelkõige eestlastest koosnevatele, siis lõpuks meil lihtsalt Eestit enam ei olegi.

Selle peale öeldakse, et terves Euroopas ju rahvastik kahaneb...
Siin kehtib suurepäraselt vanasõna, et kuni paks kõhnaks läheb, on kõhn juba kärvanud. Kuni sakslased kahanevad teatud kriitilise piirini, on eesti rahvas juba maailmast kadunud. Me ei saa ennast teistega võrrelda. Need, kes räägivad võõrtööjõu sissetoomisest, räägivad tegelikult sotsiaalse ebastabiilsuse impordist. On üldtuntud fakt, mida kinnitavad jõuka Lääne-Euroopa kogemused, et sotsiaalselt kõige ebastabiilsemad rühmad on esimese ja teise põlvkonna migrandid. Ja esimene küsimus on – kust tööjõudu tuuakse? Kui Venemaalt, siis rahvusliku paiksuse kõver, mis siiski eestlaste kasuks tõuseb, kukub kohe tagasi ja rahvusküsimus imporditakse riiki uuesti teravamal kujul. Kui tuuakse Somaaliast või Kurdistanist, siis tekitame lisaks senisele veel ületamata rahvuslikule lõhele uusi. Tuletagem meelde, missugused konfliktid on kasvõi näiteks Moskvas, sest sinna tuleb massiliselt sõjapõgenikke ja majandusmigrante Kesk-Aasia ja Kaukaasia riikidest. Kas tõesti soovitakse, et seesama juhtub Eestiga?
See ei ole tondi seina peale maalimine, vaid muu maailma poolt juba läbiproovitud stsenaariumid. Minu meelest on migratsioonist rääkimine absoluutselt vastutustundetu ja riigi ning rahva jätkusuutlikkust ja sotsiaalset stabiilsust uskumatul määral kõigutav plaan.

RKP prioriteet number üks on valimissüsteemi muutmine. Miks ja kuidas?
Praegune valimissüsteem on garanteerinud “Kes aias?” ringmängu ja ükskõik, missugused oleksid valimiste tulemused parteide lõikes, mingit verevahetust Eesti poliitikas ei toimu. Tahame majoritaarset süsteemi just sellepärast, et esindusorganitesse pääseksid need, kelle poolt rahvas tõepoolest oma hääled annab ning neid hääli ei kompenseerita kuskilt katlast. Kujutan ette, missugust tohutut vastuseisu tekitab meie ettepanek siduda mandaat konkreetse valimisringkonnaga ja tekitada tagasikutsumismehhanism. See peab olema siiski sedavõrd raskesti teostatav, et seda ei saaks kasutada poliitilisteks manipulatsioonideks. Me peame väga oluliseks ka seda, et valitavate ametite ringi Eestis laiendataks. Soovime valitavatena näha kohtunikke ja politseiprefekte. Arvame, et rahval kui kõige kõrgema võimu kandjal on õigus otsustada selle üle, kes kohut mõistab, ja õigus anda oma hääl inimestele, kes näitavad, et nad on suutelised kuritegevusega võitlema, mitte et nad on suutelised ülemustega hästi läbi saama. Me ei arva, et valdame tõemonopoli. Kuid arvame, et demokraatlikus ühiskonnas on meil õigus teha ettepanekuid ja las ühiskond otsustab.

Milline on Teie partei seisukoht valimisliitude suhtes?
Ei ruttaks ajast ette. Arvan, et Eesti ei ole ka aastal 2005 valimisliitude kaotamise jaoks küps. Isiklikult olen igasuguse sunderakonnastamise vastu. Meil oli aeg, kus kõike riigis otsustasid parteilased. Arvan, et ei peaks tulema aega, kus kõike otsustavad jällegi parteilased, mis sest, et kuulutakse mitmesse erinevasse erakonda. Kohalikud valimisliidud on palju paindlikumad ja vabamad kokku leppima oma ühishuvide lahendamiseks vajalikes küsimustes. Nii väikese rahvaarvuga riigis nagu Eesti ei ole sunderakonnastamine vähemalt praeguse seisuga otstarbekas.

Mõned programmipunktid võivad mõjuda lausa jahmatavatena. Näiteks surmanuhtluse taastamine, Venemaalt nõukogude okupatsiooni eest hüvitiste nõudmine, maamüügi piirang välismaalastele kuni 1 ha?
Mis puudutab Venemaa käest hüvitiste nõudmist, siis ma ei pea seda väga reaalseks. Teisalt arvan, et seni, kuni Venemaa ei ole meie ees okupatsiooni eest vabandanud, on meil õigus esitada oma kontranõudmine. Venemaa hoiab kogu aeg üleval meie jaoks teravaid küsimusi. Kui nad meie ees vabandavad, siis saame öelda, et hästi, nad on meie käest andeks palunud, me loobume omapoolsetest nõudmistest. Seni on meil lausa moraalne kohustus Venemaale seda kahjutasunõudega meelde tuletada. Tuleb jõuda selleni, et oleme suud puhtaks rääkinud ja vanad vaenukirved maha matnud, muidu ei saavuta kunagi normaalseid suhteid.
Mis puudutab surmanuhtluse taaskehtestamist, siis arvame, et meie ettepanek šokeerib Euroopat täiesti õigesti ja õigeaegselt, sest on siiski väga tõsiseid inimsusevastaseid kuritegusid, mida igapäev korda saadetakse. Eelkõige peame silmas meie mõistes massimõrvareid, kelleks on narkodiilerid. USA-s käib praegu vaidlus selle üle, kas anda inimesele veel võimalus. Kaldutakse meelsusele, et juba kolmanda vahelejäämise puhul on inimene ilmselt parandamatu ja teda tuleb karistada täie rangusega. Ei ole kellegil kahtlust, et USA on demokraatlik riik, kus surmanuhtlus paljudes osariikides kehtib.
Maamüügiküsimuses oleme natuke radikaalsed, aga kuni Eestis on maahind kordades odavam kui mujal, tuleb maaomanikke kaitsta ja tihtipeale nende endi eest. Me oleme niivõrd vaesed, et mõnelgi linlasel, kellele vanavanemate maa on sisuliselt tasuta sülle langenud, on ülisuur kiusatus ühekordselt palju raha teenida. Andmata endale aru, et see on teenitud enda laste ja lastelaste arvelt, kes peavad võib-olla hakkama seda maad tagasi ostma. Me ei taha öelda, et välismaalased ei peaks üldse maad saama. Neil on vaja mingi tolliladu, tehas või suvila püsti panna. Ühe hektariga saab seda kõike teha. Arvame, et sellega minimaliseerime ka tankistide praktikat Eestis, millele välismaalastele maamüügi täielik keelustamine annaks hoogu juurde. Eestis on juba suurspekulante, kes ostavad tankistide vahendusel sadu hektareid maad, et see siin sööti jätta ning EL-st tulevikus kompensatsioone taotleda või et see maa suure vaheltkasuga tagasi müüa. Seda peaks vältima.

Praegu on esindusorganites väga palju endisi kommuniste. Kuidas tuleks takistada nende pääsemist kõrgetele ametikohtadele?
RKP programmis on selle kohta lausa punkt, et inimesed, kes on kuulunud KP-sse ja töötanud sel ajal vastutavatel kohtadel, ei peaks saama kõrgetel ametikohtadel töötada, sest nad on juba näidanud oma põhimõttelagedust. Valimisseaduse muutmisel majoritaarseks teeksid paljud inimesed ilmselt juba valima minnes valiku, et nad neile, kes omal ajal näitasid, kes nad on ja mis teevad, lihtsalt oma häält ei anna.

Millest on Teie kui endise diplomaadi arvates tingitud praegune surve Eestile holocausti küsimuses?
Üks tahk on see, et Eestit kui riiki tahetakse suruda teatud kaitseseisundisse, antud juhul ilmselt rohkem NATO kui EL kontekstis. Et me ei hakkaks ütlema, et need tingimused, mida te meile esitate, ei sobi. Teiseks tuleb vaadata, kui suurteks sõpradeks on saanud USA ja Venemaa. Kolmandaks käib ilmselt kuskil kellelegi väga närvidele see, et KaPo on väga edukalt töötanud inimsusevastaste kuritegude uurimise alal ja tirinud mitmeid kagebiite kohtu ette ja varem või hiljem satuks sinna ka mõni juudi rahvusest kagebiit. Ja ikka on neid jõude Eestis sees ja väljaspool, kes lihtsalt tahavad Eestit diskrediteerida.

Hiljuti peeti konverentsi “Mõni mõis?”, kus arutati mõisate oleviku ja tuleviku üle. On´s mõisatel tulevikku või jääbki klaassein vahele?
Siiani ei ole me suutnud selle kultuuripärandiga hakkama saada. On selge, et see nõuab väga suuri investeeringuid, Eestis on neid, kes suudaksid ja tahaksid seda teha, vähe. Samal ajal on täiesti arusaamatu, et tõepoolest ei ole taibatud, et see on kullaauk ja seda pikemas perspektiivis.
Mitte ainult mõisad, vaid kogu ajalooline pärand – kõrtsid, postijaaamad, tuuleveskid, kirikud ja kalmistud, mis on ju selle maa omapära. Mis on selle maa muutnud omal ajal kauniks ja idülliliseks ja kordatehtuna muudaks uuesti kaunimaks ja idüllilisemaks. Üksikud inimesed kõigega hakkama ei saa, siin on vaja täiesti selgelt riiklikku poliitikat.
Öeldakse, et raha ei jätku. Kõike seda ei tehta ühe aastaga korda, see on arusaadav. Kuid kõik muinsusega seonduv peaks olema Eesti märk ja see müüks väga hästi. Kui minna Riias raamatupoodi, siis leiate terve riiulitäie erinevates võõrkeeltes raamatuid Läti mõisatest. Eestis on ilmunud vaid paar raamatut ja needki väheste entusiastide poolt. Meil on, mida lätlastelt õppida.