Poetess. Ave Alavainu

AEGADE POEES

Kord oli kiviaeg.
On osaliselt praegu.
Siis oli rauaaeg.
Ja muinasaeg.
Ja mitmeid
veneaegu.
Ja saksaaeg.

Ja rootsiaeg.
Paar uhket
eestiaega.
Kuid mul ei
tule meelde
saviaega…

Kuid nüüd, jah, nüüd, -
- oh, sina helde aeg! -
on taaskord kätte jõudnud
rüütliaeg!
- - - - -
Rüütliaega asetuda
kuidagi ei oska ma:
vanaema peab mind jälle
õpetama elama.

* * *
21. oktoobril 2001 valiti A.Rüütel presidendiks. Ave Alavainu päevakajaliste poeeside mapist “Laulud laialilaotamiseks”, 2002.

Oli aasta 1942. Tartu. Eestimaa oli poliitiliste keeristormide meelevallas. Keset kaost sündis 4. oktoobril üks tüdruk, kes tänavu sai 60. aastaseks – poetess Ave Alavainu, kes hakkas luuletama siis, kui tekkis teadlik kõnekeel, ning luulet kirja panema, kui tekkis teadlik kirjakeel. Luuletamine on Ave sõnul oma vaimu väljaelamine. Ave vaim luulekeeles on eluline, inimlik, vaimukas ja vahe.

Oma sünnipäeva tähistas ta enda kirjutatud lühinäidendiga “DONA OMNIBUS BONA ehk ASJAD, MIS ON HEAD KÕIGILE”, mille esietendus meil toimus 5.10 Rohukülas parvlaeval “Hiiumaa”. See oli Ave come back teatrilavale üle 35 aasta. Näitlejahariduse sai ta 1968. aastal RAT “Vanemuise” teatristuudiost. Lühinäidendi lavastas teinegi oktoobrikuu juubilar Kaarin Raid, kes saab 60. aastaseks 22. oktoobril. Etendust mängiti juba sel suvel Gotlandil Keskaja nädalal.

Lisaks esitleti ka tšehhi kirjaniku Jan Buriani raamatut “SAARED, INIMESED, SILLAD”, mille eesti saari puudutav osa on tõlgitud eesti keelde. Juttu on Hiiumaast, Saaremaast, Muhust ja Abrukast ning Avest, kes oli kirjanikule teejuhiks.

Tütarlapse sünd keset kõige hullemat kataklüsmi andis tookord lootust, et elu kestab edasi. Et Eesti kestab. Parimaks kingiks elult ongi Ave sõnul lapsed. Mis muud?

Oma kõnes “Igal ajastul on oma elutunne” ütleb vaimuaristokraat Oskar Loorits, et eesti lüürikas on ajastute elutunde kandjateks naised. Võib öelda, et praegusel ajastul on eesti lüürikas rahvusliku elutunde kandjaks Ave Alavainu.

Palju õnne!