Poetess. Ave Alavainu
AEGADE
POEES
Kord oli kiviaeg.
On osaliselt praegu.
Siis oli rauaaeg.
Ja muinasaeg.
Ja mitmeid
veneaegu.
Ja saksaaeg.
Ja rootsiaeg.
Paar uhket
eestiaega.
Kuid mul ei
tule meelde
saviaega
Kuid nüüd, jah, nüüd, -
- oh, sina helde aeg! -
on taaskord kätte jõudnud
rüütliaeg!
- - - - -
Rüütliaega asetuda
kuidagi ei oska ma:
vanaema peab mind jälle
õpetama elama.
* * *
21. oktoobril 2001 valiti A.Rüütel
presidendiks. Ave Alavainu päevakajaliste poeeside mapist
Laulud laialilaotamiseks, 2002.
Oli aasta 1942. Tartu. Eestimaa oli poliitiliste
keeristormide meelevallas. Keset kaost sündis 4. oktoobril
üks tüdruk, kes tänavu sai 60. aastaseks
poetess Ave Alavainu, kes hakkas luuletama siis, kui tekkis teadlik
kõnekeel, ning luulet kirja panema, kui tekkis teadlik
kirjakeel. Luuletamine on Ave sõnul oma vaimu väljaelamine.
Ave vaim luulekeeles on eluline, inimlik, vaimukas ja vahe.
Oma sünnipäeva tähistas ta enda
kirjutatud lühinäidendiga DONA OMNIBUS BONA ehk
ASJAD, MIS ON HEAD KÕIGILE, mille esietendus meil
toimus 5.10 Rohukülas parvlaeval Hiiumaa. See
oli Ave come back teatrilavale üle 35 aasta. Näitlejahariduse
sai ta 1968. aastal RAT Vanemuise teatristuudiost.
Lühinäidendi lavastas teinegi oktoobrikuu juubilar Kaarin
Raid, kes saab 60. aastaseks 22. oktoobril. Etendust mängiti
juba sel suvel Gotlandil Keskaja nädalal.
Lisaks esitleti ka tehhi kirjaniku Jan
Buriani raamatut SAARED, INIMESED, SILLAD, mille eesti
saari puudutav osa on tõlgitud eesti keelde. Juttu on Hiiumaast,
Saaremaast, Muhust ja Abrukast ning Avest, kes oli kirjanikule
teejuhiks.
Tütarlapse sünd keset kõige
hullemat kataklüsmi andis tookord lootust, et elu kestab
edasi. Et Eesti kestab. Parimaks kingiks elult ongi Ave sõnul
lapsed. Mis muud?
Oma kõnes Igal ajastul on oma
elutunne ütleb vaimuaristokraat Oskar Loorits, et eesti
lüürikas on ajastute elutunde kandjateks naised. Võib
öelda, et praegusel ajastul on eesti lüürikas rahvusliku
elutunde kandjaks Ave Alavainu.
Palju õnne!
|