Ajaloolase unistus:
Vana Tallinna instituut

tekst: Jüri Kuuskemaa

Rublaaja lõpul loendati vanalinnas 454 kinnistut 1510 hoonega. Neist viis hoonet kuulus eravaldusse. Muud oli riigi või linna omandis. Keskajal oli kinnistuid rohkem, oma 700. Pärast hiljutist omandireformi, mil lõviosa vanalinna kinnistuid on tagastatud õigusjärgsetele omanikele, erastatud või ärastatud, on seniseid kinnistuid tükeldatud väiksemateks osisteks ning kinnistute arvu number taas kasvanud. Nendest on ülevaade üksnes Hooneregistril.

Mis puutub omanikesse, siis on osa neist end praktiliselt salastanud mitmesuguste riiulifirmade varjunimede taha. Kui näiteks linna või riigi muinsuskaitse soovib suhelda remonditavate majade omanikega, siis on see viimastel aastatel sageli osutunud võimatuks andmete salastatuse või piiratud eelarve tõttu. Iga õiendi eest nõuab ju Hooneregister tasu. Nii on demokraatiat deklareerivas riigis kujunenud paradoksaalne olukord, et isegi linna- ja riigiasutustel on raske teada saada, kellelt aru pärida, kui arhitektuurimälestisele on ilmunud plastraamidega või VELUX- aknad, omavoliliselt ehitatud katuseuugid jne. Sellist olukorda ei saa nimetada teisiti kui absurdiks. Ehitusmälestiste valdajad peaksid viimseni olema tuvastatavad kas linnavalitsuse kantseleis või – veelgi parem – internetis.
Ajaloolasele peaks olema kättesaadav ka kunagiste omanike loetelu ning valdusajad. Teatavasti on kõigi all-linna kinnistute valdajad teada alates hiljemalt aastast 1405, paljudel kinnistutel aastast 1370, paarikümnel aastast 1319. Loetelud väljavõtetena rae pandi- ja kinnisturaamatutest (TRÜ dotsent Leo Tiigilt) on erialaringkonnas liikvel paari masinkirjakoopiana. Neid täiendanud Rasmus Kangropooli materjalid pole pärast teeneka uurija surma ülepea kellelegi kättesaadavad. Ma olen isegi alailma kimbatuses, kui tahan saada aistitavat ülevaadet mõne vanalinnakinnistu kohta.

Loendamatu arv küsimusi vanalinna majavaldajate ning muude asukate kohta tõusetub igat masti ajaloolastel. Olgu tegelemisvaldkonnaks sotsiaal-, militaar-, kaubandus-, demograafia-, arhitektuuri-, käsitöö-, teatri-, muusika-, kunsti-, meditsiini,- farmaatsia-, kiriku-, jurisprudentsi-, kulinaaria-, teaduse, hariduse, kirjanduse, tööstuse, heraldika-, haljastuse või mistahes muu valdkonna ajalugu. Iga eriala proff teab mingites piirides, kust teavet hankida. Ent tihti võib kohata ajakirjanike, tudengite ja diletantide hämmastavat kohtlust, viitsimatust viia end kurssi teabe- ning ajalookirjanduse süsteemiga. Erialainimeste aega raisatakse helistamiste ja järelepärimistega asjus, millele vähegi lugeda oskaja võiks ise leida vastuse entsüklopeediatest, nn Pullati Tallinna ajaloost, Mäevälja teatmikust “Tallinna arhitektuuri- ja kunstimälestised” jne.
Mulle näib, et huviliste küsimused ajaloolistel teemadel, millele ma ise ei oska vastata, võib jaotada umbes kümnesse liiki. Lihtsamal juhtumil ütlen, et kui ma saan veeta pool tundi oma koduse raamaturiiuli juures, siis olen valmis vastama. Teisele küsimusele leiate ise vastuse sellest või tollest raamatust ehk artiklist. Kolmas küsimus eeldab vastamiseks paari päeva Akadeemilise raamatukogu baltika ja harulduste osakonnas. Neljandale vastuse saamiseks pöörduge niidiotsa leidmiseks selle või tolle isiku poole, kelle uurimisvaldkonnaga on tegemist. Viiendale küsimusele võite leida vastuse selle või tolle arhiivi teatud fondi(de)st. Kuuenda küsimuse puhul on karta, et te ei leia ei täna ega homme vastust ei kirjandusest, arhiivist ega eriteadlastelt. Seitsmendale küsimusele on küllap võimeline vastama keegi tuleviku ajaloolastest, ent vastus saabub ehk alles teie lapselaste aegu. Kaheksas küsimus on tõenäoliselt ülepea vastuseta, sest pole säilinud ei ürikulisi, kirjanduslikke ega arheoloogilisi andmeid. Üheksas küsimus jääb kindlasti vastuseta. Kümnes küsimus tuleks teisiti formuleerida, et ta muutuks hoomatavaks.

Isiklikult tunnen ma suurimat puudust koondandmebaasist, mis oleks süstematiseeritud Tallinna vanalinna kinnistute kaupa. Mis omanikesse puutub, siis mitte keegi pole võimeline meelde jätma 454 kinnistu kõiki omanikke, keda on iga majavalduse kohta läbi sajandite 25-40 isikut. Nende hulgas tuleb ette markantseid tegelasi. Kultuurilooliselt oleks ju põhjendatud, et iga huviline võiks saada vastuse näiteks järgmisetele küsimustele:
Kus elasid aastal 1510 Tallinna kullassepad ja kus on säilinud nende tööd?
Millised hooned on projekteerinud Eestimaa kubermanguarhitektid?
Millised hooned on Tallinnas kuulunud Tiesenhausenite suguvõsa esindajatele (millistele ja millal)?
Kas Lai 29 majavaldaja, kaupmees Michel Notikeni sugulaste ja omaste hulka 1440 kuulus ka Bernt, hilisem Lüübeki koolkonna kunstnik Bernt Notke, “Surmatantsude” maalija?
Millistes viikingiaegsetes kroonikates ja saagades on nimetatud Rifarrica, Refala, Revala, Revalia?
Millised Toomkooli kasvandikud on saanud rahvusvaheliselt tunnustatud teadlasteks?
Millised kindralid (Rootsi, Saksa, Vene, Hispaania, Itaalia, Eesti etc) on pärit Tallinnast või siin elanud?
Millised teatritrupid on Tallinnas gastroleerinud ja milliste kavadega?
Millised valitsejad ja millal on Tallinna külastanud?
Milline on Tallinna parkide liigilisus?
Milline on eestlaste ja mitte-eestlaste suhtarv Tallinnas läbi sajandite?
Millised on Tallinna rekordid Euroopa ja maailma mastaabis?
Kes Tallinna kodanikest on pälvinud välismaiseid või Eesti autasusid ning mille eest?
Millistes keskaegsetes ürikutes kajastub Tallinna muusikaelu?
Millistele pühakutele oli pühendatud altarid meie kirikutes ja kloostrites?
Kus ja milliste tähelepanuväärivate Tallinna kodanike portreed on säilinud?
Milliseid tooma- ja viimakaupu ja kui palju liikus läbi Tallinna aastal 1550?
Millised olid pommitamiskahjustused 9. märtsil 1944?
Kus on avalik register kõigi Tallinna arhi- tektuuri- ja kunstimälestiste kohta koos plaanide ja fotodega säilitamisväärsetest detailidest?

Küsimustikku võiks jätkata lehekülgede kaupa. Ent ehk piisab mõistmiseks, et taolistele küsimustele vastamiseks ei piisa ühe eriala inimeste jõupingutustest. Oleks vaja interdistsiplinaarset koostööd bibliograafide, arhivistide, muinsuskaitsjate, arheoloogide, üld-. kultuuri-. kunsti- jne ajaloolaste vahel, koondamaks andmeid hästi läbimõeldud süsteemi järgi viidetega allikatele. Usutavasti esimene lüli selles ahelas peaks olema programeerija, kes suudaks ette näha mitte ainult neid küsimusi, mida osatakse esitada täna, vaid ka niisuguseid, mille kätte jõuab järg kümne aasta pärast.
Kuna Tallinn on kuulutatud UNESCO maailmapärandi linnaks, peaks salvestatav materjal olema nii dokumentide originaalkeeles kui ka eesti ja inglise versioonis, tagamaks kättesaadavust ja mõistetavust nii eesti huvilistele kui maailmakodanikele, teadlastele kui diletantidele.
Usun, et institutsionaalselt peaksid Vana Tallinna andmebaasi koostajate seas olema mitte üksnes Tallinna Linnamuuseum, Tallinna Linnaarhiiv ja teised arhiivid Tallinnas, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Teaduste Akadeemia humanitaarid ja Tallinnas paiknevad vabariiklikud muuseumid, vaid ka Eesti Ajalooarhiiv, Tartu Ülikool, Carl Schirreni Ühing, Balti Ajaloo Komisjon Göttingenis ning teised Baltikumi ajalooga seotud välismaised organisatsioonid.
Töörühm, kes telliks andmebaasi huvipakkuvaid materjale ning bibliografeeriks väliskirjanduses ilmuva, ei tarvitseks suur olla, ent peaks töötama järjepannu aastaid, jõudmaks tõsiseltvõetava tulemuseni.
Kes konkreetselt sellesse töörühma võiksid kuuluda, jäägu siinpuhul kaalutlemata. Minu poolt on unistus. Ja nimi veel eostamata lapsukesele: Vana Tallinna Instituut. Vaderiks tuleks kutsuda Tallinna linn.