Vabas riigis

On suvi, sirelite ja anemoonide aeg… Kas me oleks oma suuremateski unistustes kümme aastat tagasi lootnud, et saame reisida – Hispaaniasse ja Pariisi, Londonisse ja Stockholmi. Tuleb vaid tööd rabada ja raha koguda. On õnnelik aeg, nautigem seda, mida pakub elu vabas riigis.
Kuskil on ikka kurvad noodid ja piin – 14. juuni 1941. Kohutav aeg ja hirmsad mälestused. See aeg ei unune iialgi. Meie lähedased inimesed kadusid, said eikellekski. Miks? Mille eest?

Ka ajakirja Kultuur ja Elu toimetusele leidis linn ruumid majja Köleri 8 (kinnistu 2424), mille omanik oli Vilhelmine-Lovise Jaani t Stein, kes küüditati 14. juuni 1941 kui majaomanik, arreteeriti 1945 Kirovi oblastis ja sinna jäljed kadusid…
Aga tõde on see, et inimesed (meie omad, eestlased), kes kaaseestlaste hävitamisele kaasa aitasid, pole millestki aru saanud ega midagi järeldanud. Kas olete ühegi kommu, aktivisti või küüditajast täitevkomitee töötaja-instruktori vabandust või ülestunnistust kuskil kuulnud või lugenud? Seda pole. On ainult õigustused ja segased seletused. Nad elavad meiega koos, istuvad samas lauas, oma laste ja lastelastega. Ja segase maailmavaatega.
Aga kõigi nendega koos me vabas riigis elame. Kui tuleks jälle aasta 1940… Kas nad jälle läheksid ja Venemaale evakueeruksid – “ümber õppima”, et taas kord tule ja mõõgaga kommunismi lõke süüdata.

Selles numbris avaldame pikema loo toimetulekutoetustega kaasnevatest probleemidest meie kõigi pealinnas. Küllap on see nii ka mujal Eestis. Toidame oma parasiite ja kasvatame kontingenti, kes kohe läheks, võtaks ära – maja, maa ja vara, ja saadaks, kuhu vaja... Aga miks me seda teeme?
Inimesel on vaba liikumine vabas riigis. Miks ta ei liigu, miks ei lähe sinna, kus tööd ja ruumi rohkem? Ta küsib meilt meie teenitud raha. Nõuab, viriseb ja hädaldab. Mis eesmärgiga me neid, suures osas meie riigile ebalojaalseid pesakondi soendame ja hoiame? Tallinn vajab selleks aastaks ainuüksi eluaseme ja toimetulekutoetusteks ligi 90 miljonit krooni + veel kõiksugu muud toetused. Palju õigem oleks anda see raha lastele ja pensionäridele, kes ise tööd teha ei saa… Sageli on põhjendused töö mitteleidmisel stiilis: ma ei oska eesti keelt, riik on süüdi, bursuid on igal pool, va neetud kapitalistid ei anna oma raha käest ära jne. Suur hulk inimesi ongi harjunud teiste arvel elama, valega ja hämaga. Vene riigis sai ju küll tööd mängitud. Loomulikult olid need inimesed, kes siis midagi teha ei viitsinud ega viitsi praegugi. Kaua neid siis toidame? Meie noor ja alles vabaks saanud riik ei kanna sellist koormat enam lihtsalt välja.

Nii me siin siis koos ja kõrvu oma vabas riigis olemegi.

Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja