Venemaa soome-ugri rahvaste kirjandusest

tekst ja fotod: Eva Toulouze

Venemaa rahvaste kirjanduse areng ja elujõud on väga tihedalt seotud ajalooliste ja poliitiliste teguritega. Venemaa mastaabis on tegemist vähemuskultuuridega ja soome-ugri rahvaste keeled on vähemuskeeled. Et enamuse soome-ugri rahvaste rahvuslikus eneseteadvuses mängib just keel olulist rolli, on kirjandus ala, mille vaatlemisel tulevad üsnagi hästi ilmsiks iga rahva elu perspektiivid.

Venemaa soome-ugri rahvaste kirjanduste areng

Originaalsest kirjandusest on raske rääkida enne 19. sajandi lõppu, kuigi komi esimene luuletaja, Ivan Kuratov, kirjutas komi keeles 19. sajandi keskel, ajal, mil tal polnud tegelikult lugejaskonda. Enamasti arenes soome-ugrilaste kirjandus sajandi lõpus, tihedas seoses rahvusidentiteedi tugevnemisega. Õitsemisajaks võib pidada 1920ndaid aastaid, kui konsolideerimisjärgus nõukogude võim pakkus kohalikele haritlastele illusiooni, et toetus rahvuskultuuride arengule polnud ainult taktikaline ajutine poliitika. Selle põneva aja jooksul elavnes kultuurielu, huvitavad isiksused said võimaluse end väljendada. Alates 1930ndate algusest hakkavad illusioonid kaduma: Udmurdimaa eeskujul, kus esimene protsess rahvusharitlaste vastu toimus 1933. aastal, hävitab kõikjal stalinlik poliitika ühe aastakümne jooksul rahvuslikult meelestatud haritlaskonna nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Pärast Teist maailmasõda on järjepidevus sõjaeelse vaimuga suuresti katkenud. 1950ndate aastate lõpuni jäävad sõjaeelsed saavutused tabuks: ellujäänud on hirmul, uued põlvkonnad ei teagi nendest midagi. Hruštšovi ajal alustatud haritlaskondade rehabiliteerimine natsionalismi süüdistustest osutus pikaajaliseks protsessiks ning täielik taastamine saavutati alles Nõukogude Liidu lagunemisel. Sõjajärgsetel aastatel kirjutati siiski emakeeles edasi ning 1960ndatest aastatest ideoloogiline surve vähenes, jättes ruumi ka esteetilistele pürgimustele.
1980ndate lõpul hakkas soome-ugri rahvuste taassünni märke üha rohkem esile kerkima, eelkõige haritlaste algatusel. Esimene tunnus kultuurielu elavnemisest tuli ilmsiks aga mitte niivõrd loomingulises protsessis kui avalikus elus, kus raskest hetkeseisust, eriti keelekasutamise probleemidest, hakati üha avalikumalt rääkima.
1990ndad aastad kujutavad endast revitaliseerimise perioodi. Selle tulemusena toimusid mõningad ametlikud muutused, mille tähtsus on eelkõige sümboolne: endised autonoomsed vabariigid muutusid Vene Föderatsiooni subjektideks, tekkis rahvussümboolika; tegelikkuses on aga kindlasti olulisem rahvusliikumise organiseerumine, keeleõpetamise taastamine koolides ning rahvusvaheliste kontaktide loomine eriti soome-ugri rahvaste seas. Kuid intellektuaalne, vaimne ja sümboolne taassünd takerdub üha rohkem postsovjetlikele majandusraskustele. Paljud riigitoetustest ilma jäänud valdkonnad, kaasa arvatud kirjandus, pidid kohanema senitundmatu olukorraga, mil kirjaniku elus hakkasid materiaalsed mured ühe rohkem valitsema. Raamatute avaldamiseks tuli nüüd pöörduda erasponsorite poole, kusjuures turumajanduse tormiline sissetung osutus eriti karmiks sektorile, mille lugejaskond polnud kindlalt välja kujunenud.

Lugejaskonna problemaatilisus

Kelle jaoks siis kirjanikud kirjutavad? Nendele, kes keelt lugeda oskavad ja kes lisaks sellele on harjunud emakeeles lugema. Juba antud tingimused näitavad, et lugejaskond on üsnagi piiratud. Seda täpselt määratleda on siiski raske, sest puuduvad statistilised andmed viimase perioodi kohta.
Keelte kasutamisel võib tähistada kahte eri suunda. Uus suund on kindlasti keele uuendamine ja elavnemine. Võrreldes nõukogude ajaga on kultiveeritud häbitunne oma emakeele kasutamise pärast kahanenud ning keele roll avalikus elus on suurenenud: kasvõi rahvusliikumise foorumites on see reeglipärane ning võib selgelt märgata keele enda ressursside suurendatud kasutamist. Olles osalenud 1994. ja 1997. aastatel udmurtide üldkongressil, võin nentida, et hilisema kõnedes oli palju vähem vene laensõnu. Kas see aga tähendab ka, et keeleoskajate arv oleks kuigivõrd stabiliseerunud? Seda järeldada oleks liiga julge. Viimane rahvaloendus 1989.aastal näitas, et rohkem inimesi tunnistas oma rahvuslikku kuuluvust, kuid tendents emakeele oskamatuse kasvuks oli samal ajal üleüldine ja järjekindel. Globaliseerumise kontekstis pole tõenäoline, et see protsess oleks pöördunud.
Samuti ei tähenda keeleoskus veel lugemisharjumust. Kindlasti loetakse uuel Venemaal vähem – majanduslikud mured panevad inimesed üha rohkem pingutama, et ellu jääda, ning see kindlasti ei soodusta osalemist kultuurielus. Erinevus linna ja maakohtade vahel on kindlasti veelgi suurenenud. Üldkokkuvõttes tundub, et seal, kus keelekõnelejaid on palju, ehk külades, on kirjutatu kättesaadavus küsitav, linnas aga on rahvuslikult meelestatud haritlaskond aktiivne, kuid sellest ei piisa, et linna venelikku üldpilti muuta. Potentsiaalne lugejaskond ei võimalda kirjandusel pääseda turule. Sellistes tingimustes peavad praegused kirjandusinimesed töötama ja looma. Nende tegevuses on minu tähelepanu tõmmanud järgmised nähtused.

Naiste esilekerkimine soome-ugri luules

Soome-ugrilaste rahvakultuuris oli ja on naistel küllaltki suur osa. Huvitaval kombel jäi aga nende roll professionaalse kirjanduse arenemise käigus vägagi kõrvaliseks. 1920ndate aastate esikirjanike hulgas on vaid üks naine, udmurti poetess Ašaltši Oki, kelle vähesed surematud luuletused on rahvaluulele väga lähedased. Isegi kui vaadata laiemalt mitte ainult kirjanduse paremikku, siis seal naisi ei leidu. Ning kuni 1990ndateni jääb nende koht kirjandustes tõepoolest väga tagasihoidlikuks. Eelmise sajandi lõpus aga võis juba väita, et naiste luule on kõikjal kerkinud esikohale. On esindatud erinevad vanusegrupid, luuletajate positsioon ühiskonnas on ka erinev: komilanna Galina Butõreva on mänginud ülitähtsat avalikku rolli kui vabariigi asepresident, aga udmurdi luuletajat Ljudmila Kutjanovat pole üldse näha avalikus elus ning noor komilanna Aljona Jeltsova on rohkem otsinud vaikust kui publiku tähelepanu. Udmurdi naisteajakirja peatoimetaja Tatjana Tšernova luule on üliõrn, Alla Kuznecova oma aga täis vitaalsust. Nad on igatahes kaasaegsele luulele oma näo andnud.

Rahvuseepika suund

Uuem kirjandus on otsinud võimalusi rahvuslikku ärkamist toetada ja tugevdada. Üks võimalikest minevikust inspireeritud vahenditest on pöördumine rahvuseepika poole. Seda on tehtud Mordvamaal, kus rahvusküsimused on eriti keerulised ja aktuaalsed, sest mordva nime all on kaks rahvast, kes otsivad oma teed ja oma viisi rahvust edendada. Eriti aktiivsed on viimastel aastatel olnud ersad, kes on 1994. a avaldanud ersa keeles nii ersa kui ka mokša eepika põhjal olulise tähtsusega teose, eepose “Mastorava”.
Eepiline hoovus pole aktiviseerunud mitte ainult Mordvamaal, huvi selle vastu on tunda ka teistel aladel. Nii ilmus viimati Udmurdimaal Anatoli Uvarovi tõlge soome “Kalevalast” udmurdi keeles. Udmurtias on rahvuseepos üks väga valuline teema: teada on, et 1920ndate aastate kirjanduse suurkuju Kuzebaj Gerd oli kogunud materjali selle eepose kirjutamiseks. Kuid seda ta teha ei jõudnud ning kõik tema materjalid on repressioonide käigus hävinud. Säilinud on ainult vene etnograafi M. Hudjakovi käsikirjaline udmurdi eepos, mille olemasolu avastati alles 1960ndate keskel. Tuginedes usaldusväärsetele rahvaluulematerjalile, on see eepos oluline dokument, kuid asjaolu, et see on vene keeles kirjutatud, on kindlasti osutunud suureks takistuseks võimalusele, et see võiks mingisugust rolli mängida udmurdi rahva eneseteadvuses, seda enam, et pole seni olemas originaali täit tõlget. Siiski huvi selle teose vastu on olemas ning Vassili Vanjušev on selle tõlkinud udmurdi keelde ja avaldanud tõlke 2000. a lõpus. Tõlkides “Kalevala” on ka Anatoli Uvarov tugevdanud soome-ugri kirjandussidemeid, mis viimastel aastatel on mänginud soome-ugri haritlaskonna jaoks nii tähtsat rolli.

Rahvusvahelised kontaktid ja etnofuturistlik vitaalsus

Nõukogude Liidu lagunemisega seoses on kontaktivõimalused välismaailmaga lõpuks oluliselt avardunud. Aga siiski vaid põhimõtteliselt, sest kui teed soome-ugri aladele on välismaalaste jaoks lahti läinud, siis sealse haritlaskonna liikumist takistab mitte enam poliitiline keeld, kuivõrd teised probleemid, nagu vahendite puudumine ja välisriikide karm viisasüsteem. Olukorras, kus isoleerituse oht ähvardab kõikide regioonide loojaid, kes isegi Venemaa sees reisimiseks pahatihti võimalust ei leia, osutus oluliseks Soome ja Eesti soov arendada kontakte, ja siinpoolsed finantseerimisalgatused.
Oma pürgimuses luua ehtsat rahvuslikku kirjandust, pöördusid juba 1990ndate alguses kirjanikud rahvusliku temaatika ja rahvuslike vormide poole. Kuid noorte põlvkonnade soov polnud mitte üksnes jäljendada vanu kaanoneid, vaid neid ka ümber mõtestada, et luua nende abil uuele ajale sobivat novaatorlikku kunsti. Selline kunstikontseptsioon ja rahvusärkamine ning rahvusliikumise areng innustasid vastastikku üksteist. See puudutas mitte ainult kirjandust, vaid ka kujutavat- ja tarbekunsti ning muusikat. Kirjanduses võib esile tõsta udmurdi luuletajat ja kirjandusteadlast Viktor Šibanovit, kelle luule alates 1990ndate algusest on tugevasti juurdunud udmurdi traditsiooni, pöördub udmurdi mütoloogia ja arhetüüpide poole, kuid samas ei luulenda ta idealiseeritud ürgmaailma, vaid ka kaasaegse noore udmurdi inimese vaimset ja materiaalset elu.

Udmurdi luuletaja Viktor Shibanov koos Arvo Valtoniga Saranskis augustis 2000.a.

See suund sai juurde head hoogu kohtumisest eesti etnofuturistliku liikumisega, mille põhimõtted langesid nende loojate praktikaga kokku. See andis neile ühelt poolt teoreetilise baasi, mille põhjal üksteist ära tunda ja vaistlikke valikuid kõrgema abstraktsuse tasemel õigustada, samas aga tänu arvukatele üritustele, millest osa toimub Eestis, murdis see nende isoleerituse nii rahvusvaheliselt kui ka kodumaal. Selle suuna esindajad, üldiselt noored kultuuritegelased, on saanud oma kodumaal koguneda, tutvunud teistelt Venemaa aladelt pärit samadel põhimõtetel töötavate kolleegidega, on hakanud üksteist toetama vastastikuste tõlgete abil, mille üheks oluliseks foorumiks on rahvusvahelised noorte loojate seminarid.
Samasuguse vastastikuse tutvustamise eesmärgi püstitas 1996. aastal Lohusalus toimunud kongressil Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsioon eesotsas Arvo Valtoniga. Nendel jätkuvatel kongressidel osalevad nii vanemate põlvkondade ja ametliku kirjanduselu esindajad kui ka nooremad, avangardistlikumad loojad. Motivatsioon on üldine: isolatsioon ähvardab kultuuri omanäolisuse püsimist globaliseeruvas maailmas.

Põhja-alade omapärane tee

Kui keel on Kesk-Venemaa soome-ugrilastel esmane tegur rahvuse ellujäämise ja arenemise teel, siis põhja-alad, kus asuvad handid, mansid ja neenetsid, elavad suhteliselt teistsugust elu. Seal pole kirjakeel nii sügavalt juurdunud nagu Volga ja Uurali aladel. Selle loomine oli puhtalt nõukogulik algatus ning omakeele kasutamine on jäänud marginaalseks. Ka põhjarahvaste liikumine on elavnenud 1990ndatel aastatel, kuid olulisteks peeti hoopis teisi valdkondi. Eelkõige võimalust elada traditsiooniliselt kõikjal – ja eriti naftatsoonides, kus paiknevad Lääne-Siberi rahvad. Mingil määral on ka kirjandus mänginud oma rolli: Põhjarahvaste Assotsiatsiooni kaks esimest esimeest on olnud nivhi kirjanik Vladimir Sangi ja handi kirjanik Eremei Aipin. Pärast perioodi, mil kirjanikud kas pöördusid intiimsema lüürika poole või kiitsid – tihti ka vapustava kunstiandega, nagu see oli Juvan Šestalovi puhul – nõukogude saavutusi, on nad hakanud valusalt kajastama oma rahvaste tragöödiat, seda, kuidas nad on aastate jooksul kõik kaotanud, sealhulgas ka iseenda hinge...

Eva Tolouze ja Handi kirjanik Eremei Aipini tema Moskva kodus.

Eremei Aipin, Anna Nerkagi proosakirjanike hulgas, Juri Vella luuletajana on haavatud rahvusest pärit haavatud inimesed. Seda annavad nad edasi oma teostes – kuid vene keeles. Nende valikut kirjutada vene keeles tuleb võtta kui tõestust sellest, et kohalikud kirjakeeled pole piisavalt jõulised, et kindlustada efektiivset ühiskondlikku kommunikatsiooni. Liiga lihtne oleks seletada valikut sellega, et kirjanikud ajavad edu taga ning seda võib laiema lugejaskonna ees saavutada vene keeles. Kuigi anda kuulda oma valu kolonisaatorile on ka omaette eesmärk, põhjust tuleb otsida sügavamalt...
Uus millennium algab väljakutsega, millele on kirjainimesed ka hakanud vastama: kas nad suudavad ka pikaajaliselt kindlustada, et maailm kuulab nende ja nende rahvaste häält – olgu ta omakeelne või venekeelne? Tänapäeval tundub, et selle väljakutse kõige problemaatilisem külg polegi mitte see, kas leidub loomingulisi jõude sõnumeid levitada, vaid ennekõike see, kas leidub inimesi, kes neid vastu võtaks.

* * *

Eva Toulouze

Olen sündinud 1956. aastal Roomas, elanud peamiselt Lissabonis, Pariisis ja alates 1991. aastast Tartus. Olen lõpetanud Pariisi Idakeelte Instituudi ungari ja soome filoloogia erialadel ning kaitsnud magistritööd Pariisi Ülikoolis soome-ugri filoloogias mari keeleteaduse küsimustes. Olen õpetanud ja väiksemas mahus õpetan veel Tartu Ülikoolis prantsuse keelt ja kirjandust ning olen Uurali keelte õppetooli doktorant. Huvi Venemaa soome-ugrilaste vastu on ammune ja sündinud kindlasti tänu stipendiumile 1983. aastal Budapesti soome-ugri kateedri juures, kus tollaegne professor Gábor Bereczki õpetas mulle mari keelt. Prantsusmaal sain toetust soome-ugri keelte professori Jean-Luc Moreau poolt, kes oli kunagi tegelenud udmurdi keelega. Ka vene keele oskus, mis on prantsuse fenno-ugristide hulgas haruldane, on suunanud mind nende rahvaste poole. Kindlasti tänu ungari teadlasele Péter Domokosele olen hakanud huvi tundma kirjakultuuri vastu ja mõtisklema selle mõju üle rahvaste rahvusidentiteedile. Selle teema uurimises olen keskendunud kahel poolusel: udmurdile ja põhjarahvastele. Udmurdi 1920ndate kirjandus on ehk kõige põnevam, esile on kerkinud huvitavad rahvusvahelise mastaabiga isiksused, 1990ndate jooksul olen saanud korduvalt tugevdada sidemeid selle alaga. Samuti olen tänu tuttavatele kirjanikele tutvunud Lääne-Siberi linnaintelligentsiga ja veetnud 5 kuud taigas. Nende kahe väga erineva kirjakultuuri arengumudeli pidev võrdlus on olnud viljakaks inspiratsiooniks mu teadustööle.