Punase pressi pajatusi

tekst: ANTS SILD

Käib Eesti NSV ajastu hoogne taastamine. Salamisi toimunu on nüüd ilmsiks saanud, midagi ei häbeneta enam, vaid ajakirjanduses eksponeeritakse kõike olnut kommunistliku kindlameelsuse ja veendumuslikkusega. Ja mis siin imestada? Juba Koguja Raamatus on öeldud: ”Mis oli, see tuleb uuesti, mida tehti, seda tehakse jälle ja pole midagi uut päikese all.”

Maikuu endises NÕUKOGUDE, praegusel hetkel EESTI NAISES jutustab olnust parteiproua Mai Kolossova: “Ma arvan, et neil ei olnud võtta nii palju inimesi, sest mind tõsteti ikka iga aasta tagant pulga võrra. Lõpuks viis karjäär Valka, parteikomitee esimeseks sekretäriks. Eks see oli üks väga raske koht küll, aga tagantjärele vaadates läks mul seal kenasti. Kui hiljuti Valgas käisin, siis üks mees ütles, et meil on teist väga head mälestused – te ei suutnud siin midagi hullemaks muuta. Minu meelest väga ilusti öeldud.”
Seda, et riigikord võiks muutuda, Mai üldse ei uskunud, ja nagu tänaseks selgunud, õigesti tegi! Kaheksakümnendate aastate lõpus, juba sinimustvalgete lippude lehvides, ajas tema ikka kompartei rida agaralt edasi ja agiteeris kaaslasi võitlema suure asja eest. Võitlus jätkus Ülemnõukogus, kus siiski tuli väike pööre teha. Ja nagu muuseas ka Eesti Vabariik välja kuulutada. Sellest oli palju kasu. Maile. Ja meile ka. Meie saime lipu, vapi ja Eesti Vabariigi nimelise moodustise, Mai aga ülemnõukogulase elatisraha, mis ületab enam kui kümnekordselt lihtinimese pensioni! See laseb rahulikult ära elada, ütleb kangelanna loo autorile rõõmsalt.
Mille pärast ta siis veel rahvakultuuri harrastajatele rahasid välja ajades Pärnu linnavalitsuses ringi tuuseldab ja seal oma käeluu murrab, see üllitisest kahjuks ei selgugi. Oma nina poliitikasse Mai aga enam ei topi, kuigi – nagu ta väidab – soovitatud on.
Väga positiivses võtmes kirjutatud lookesest kiirgab lihtsat, nõukogulikku soojust ja seda on omas þanris nüüd, taas sovjetlikuks muutunud õhustikus kodune, armas ja isegi meeliülendav lugeda.

Vaid mõni lõik edasi ootab ees kohtumine vana tuttava – Elsa Gretškinaga.
Kui autor Krister Kivi sai maitsta Mai Kolossova kodus marjapirukat, siis siin kõditavad tema sõõrmeid peenleib, sai ja suitsuvorst, võikuulid, küpsised ja präänikud. Vastav on ka jutuajamise laad – kargest töisest asjalikkusest jõutakse sulavõisuhte ja suhkurmagususeni.
Elsa jutustab, et Eestisse tulles oskas ta ütelda eesti keeles ainult “kukud maha” ja “rahutuvi”. Ja ets kae! – mõlema sõna sisu ning tähendust võis ta siin ka kogeda! Kui algus viina- ja likööritehase komsorgina oli hõljuv ja kerge nagu rahutuvi lend, siis haridusministri kohalt “mahakukkumine” oli ränk pauk. Lisaks veel igasugu atendaadiähvardused ja muud jamad. Venestamisprogrammi juurutamise raskustest pole siinkohal mõtet kõneldagi!
Tänases EV-s on Elsa Gretškina aga justkui surnuist üles tõusnud. Nii otseses kui ülekantud tähenduses. Ta ei maga enam ammu kontorilaual, nagu ta seda tavatses teha haridusministeeriumis olles, vaid kappab ringi – ise ammuilma pensionär – küll integratsiooni sihtasutises, küll koolimajades ja haridusametites, konsulteerides neid uute õppekavade osas, andes samas mängleva kergusega päevas kaheksa (!) loengutundi. (Tuhanded noored, tööta vene haritlased – imetlege ometi!!)
Milliseid distsipliine Elsa taassündinud Eesti Vabariigis peab oluliseks õpetada, seda me kahjuks teada ei saa. Küll aga tema jätkuvast löögivalmidusest. ”Need, kes tahavad mind kohata, peavad helistama hommikul 5 ja 6 vahel,” teatab ta reipalt. No mida sa sellise energiapommi kohta oskad ütelda? Veelgi raskem on midagi lisada ajakirjandusliku esitluse kohta. See lihtsalt on portreteeritava vääriline!

Kolmas sama autori portreelugu on sarja viimane, vestluspartneriks Tatjana Saul, kes tuletab meelde, et mingit kalamarja headel aegadel nende peres ei söödud. (Läbivaks motiiviks on siingi Krister valinud toidu!) Hommikul näriti niisama võileivakesi, Bruno tõi teinekord kotiga omapüütud kalu, ja ainult siis võis seda kraami ka suvalises koguses tarvitada. Tatjana meenutab omaaegseid parteisuurusi ja sooje suhteid nendega (välja arvatud Väljased), viitab Vaino matslikkusele ja muule sellisele. Väikest viisi filosoofina teadis ta, et suured impeeriumid lagunevad nagunii ja seda ei tule karta. Tema ei kartnud. Isegi kesklinnast Viimsisse kolimist mitte. Talle meeldib siin, luiged, ujuvad pardid, kajakad ja... meri!
(Tekstis “meri” väikese tähega, nii et mõeldud on küllap ikkagi veekogu ..?!). Elu rahalise poole üle ta ei kurda, sest Bruno saab seda akadeemiliste loengutundide eest kenasti. Äris kukkus ta läbi – millal aus inimene äris enne edu on saavutanud –, ent siis tabas mees ära, et võib oma rikkalikke elu- ja parteitöökogemusi ju õppivale noorsoole müüa ning hakkaski professoriks! Jutlustab paljudes ülikoolides, sealhulgas Veritases ja Euroopa Ülikoolis, ning toob koju korraliku papi, millega reisitakse Vietnamis, Türgis ning mujalgi.
Seegi lugu on Kristeril lahedas ja nauditavas stiilis kirja pandud. Lugedes tekkis tunne, nagu libistaks keegi karamellkisselli ajukurdude vahele...

Mida öelda kokkuvõtteks? Veelkord Koguja Raamatut tsiteerida? No ei sobi pühakirja nagu vasikanahka venitada! Aga tervituse Eesti ajakirjanduse eduks ja edasiseks õitsenguks laseksin küll lendu. Jõuda ringiga tagasi uude EESTI NSV ajastusse, oma kangelaste, nende stiili ja hinguse manu, on märkimist vääriv saavutus! Kui üldse midagi soovida, siis ehk seda, et tõsisemate artiklite juures nagu vanastigi oleks kohalviibinute loetelu. Kohal viibisid aga teatavasti alati seltsimehed Vaino, Ganjušov, Vaht, Kortelainen, Soidla, Tõnspoeg, Villo...
Mäletate?