Meenutades kuulsat kaptenit
August Sarapuud

tekst: ANTS SILD

Eesti lõunatipus, Mõnistes, Peräkonnul Hütü talus sündis kapten August Sarapuu, kelle osast Vabadussõja vaimu äratamisel ja tulevaste võitlejate innustamisel Valga- ja Võrumaal võiks kokku kirjutada mahuka uurimuse.

Et ka Mõniste vallast on pärit kuulsaid mehi, sain teada lapsepõlves. Kord jutustas isa oma kohtumisest kapten Sarapuuga Valgas. Teda, tööstuskooli poissi, saadetud sõjaväeossa mingit kirja või teadet viima. “Sea end korda, Sarapuu ei lase üle läve kedagi, kes viisakalt riides pole,” oli meister teda hoiatanud. Juuksed kammitud, püksid viigitud, lipski ees, kandis ta tikksirgelt seistes ette, mis asjus oli tulnud. Kapten Sarapuu oli naeratades tänanud, isa välja juhatades aga öelnud: ”Noormees, kabinetti astudes jäetakse kalossid koridori, seda teadmist läheb elus alati tarvis.”
Nendel aegadel käis härrasmees tänaval, kalossid kingade peal, isa oli need maha võtmata unustanud ja kõrge sõjaväeülemuse juurde läinud. Kombeõpetuse tund oli meelde jäänud, miks ta muidu mulle sellest rääkima hakkas.
Rahvasuu rääkis külas, et Sarapuu olla Vabadussõja alguses reel püsti seistes mööda Karula külasid kihutanud ja mehi rindele kutsunud. Pole püssigi, kuidas me saame minna? olid talumehed küsinud. Vastaselt võtate, öelnud Sarapuu ja sõitnud järgmise talu õue.
Korra olla kapten Sarapuu soomusrongi katusele tõusnud ja sealt tulejuhtimist korraldanud, sest rindelõigus oli olukord väga kriitiliseks muutunud. Selliseid legende ja tõsilugusid jutustati meie kodus, kui olin laps. Mäletan, et kõneldi ka kapten Sarapuu imepärasest Vene vanglast naasmisest, sellele oli kinnitust saadud naabruses elavalt Salme-tädilt, kapteni lähedase sugulase käest.
Kuulsat kaptenit näha ei õnnestunud. Kas ta üldse kodukohas käis, seegi on teadmata.

Viiskümmend aastat hiljem kohtan saatuse tahtel Tallinnas kapten Sarapuu tütart, kes parasjagu teeb koopiaid isa fotoalbumi piltidest. Eda Sarapuu, korraldades Vabadussõja veteranist isale mälestusmärgi püstitamist, oli nõus lühikeses intervjuus tema elu ja saatust meenutama

Missugused on teie esimesed mälestused isast?
Eda Sarapuu: “Need pärinevad tema teenistuskohast Valgas. Olime korteris Kungla tänavas, kus mõnikord käis külas ka isa sõjaväekaaslasi, ohvitsere. Pidin olema kraps ja viisakas laps, neile tere ütlema ja kniksu tegema. Mõnikord tuli luuletust lugeda või tantsida. Sageli võttis isa mind ohvitseride kasiinosse kaasa, see oli tavaline, et kasiinosse tuldi koos pereliikmetega. Mulle seal meeldis, sai jäätist süüa ja limonaadi juua.”

Kui isal sõjaväeteenistus lõppes, siis tuli ka elukohamuutus?
“Teenistuslehel on kirjas, et kapten August Sarapuu arvatakse tagavaraväkke. See oli 1934. aastal. Ta oli juba ostnud Tartumaale Kaiavere mõisa ja siin sai endisest ohvitserist maamees ning seltskonnategelane. Vabadussõja-aegne organiseerija- ja korraldajavaim lõid välja, ta juhtis kindla peremehekäega kodust majapidamist, samal ajal pani liikuma ka ümbruskonna elu. Tema suureks saavutuseks tuleb lugeda kohaliku algkooli asutamist, seal hakkasid käima talunike ja taluteenijate lapsed, minagi olen Kaiavere kooli lõpetanud. Kooli kaudu hakkas arenema kultuurielu, tehti näitemängu ja muusikat, sporditi. Isa oli väga huvitatud laste ja noorte arendamisest, mind kasvatas ta eestimeelses vaimus.”

Milles see isamaaline kasvatus avaldus?
“Ega see polnud mingi kasarmukasvatus. Isa nõudis, et igapäevased toimetused ja tööd tuleb teha kohusetundega ja korralikult. Tema ei kannatanud prii olemist ja sihitut aja surnukslöömist. Üks töö vaheldugu teisega – see oli tema arusaam. Maal olid selleks ju ka suurepärased võimalused. Nii sain ma tundma kõiki töid alates lehmalüpsist kuni heegeldamise ja kudumiseni välja. Aga isa nõudis veel ka, et pean sportima, jalgrattaga sõitma, ujuma, võrkpalli mängima. Tema enda lemmikharrastus oli kalapüük, sealgi tuli mul isa kaaslane olla. Ei ole tegevust ega tööd, mida inimene ära õppida ei suuda, tavatses isa ütelda. Ta tõestas seda ja tahtis, et minagi selles veendunud oleksin. Mul on siiamaani tunne, et isa nägi justkui ette enda ja minu saatust. Sellepärast ta õppis ja õpetas töid, mis igast hädast välja aitavad.”

Eesti Vabariik hävitati, riigi rajajate ja tema eest võidelnute töö tallati porri, kõik ilus ja isamaaline kadus kommunistliku katastroofi öösse.
“Esimesest okupatsioonilainest pääsesime ime läbi. Isa oli minu tulevikku ja edasiõppimist silmas pidades Tartusse, Vanemuise vastu maja ostnud. See sai müüdud ja oligi hea, maa- ja majaomanikud olid ju esimesed nõukogude võimu vastased, keda jahtima asuti. Hiljem maja põles. Saksa aeg hakkas lõppema ja uuesti lähenes hirmuvalitsus. Olime kõigest ilma, õnneks saime korteri ja isa oli võetud ülikooli majandusjuhataja ametisse, mis mingisuguse leivapala kindlustas.
Isa arreteeriti 21. novembril 1945. aastal. Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunali otsusega karistati Eesti Vabadussõjas võidelnud ja selle võidu heaks palju andnud August Sarapuud 5aastase vabaduskaotusega koos õiguste äravõtmisega kolmeks aastaks. Nii leebe karistus sai võimalikuks seetõttu, et keegi isa varasematel aastatel tundnud ja nüüd vastaspoolel tegutsev eestlane olla tema kasuks mõne sõna poetanud.
Edasi tuli kõik see, mida enamik Eesti sõjaväelasi pidi läbi elama – Saraatovi vangla, nälg, kurnatus, haigused, tervisekaotus, elu ja surma piiril viibimine...”

Ometi jõudis Teie isa elusana Eestimaale?
“Jah, 1953. aastal sai vanglaaeg täis. Vabastamiskäsus oli kirjas, et elada võib August Sarapuu Eestis vaid Kohtla-Järvel, ei kusagil mujal. Tervis oli isal jäänud vangilaagrisse, alles oli temast luu ja nahk. Ehk oligi nii arvestatud, et tuleb kodumaale surema...
Isa sai Kohtla-Järvel neli aastat töötada, kommunaalosakonna juhatajana algatas ja viis ta ellu linnapargi istutamise, mis muutis tööstuskeskkonna veidigi kaunimaks. Küllap oleks jõudnud muudki teha, mõistust ja tahet tal jätkus, aga läbielamised, vintsutused ja pideva jälgimise all elamine kurnasid ta välja, tema süda seiskus 27. mail 1957. aastal Tartus. Vabadussõja veteran oli surnud...
Olen tänulik isale, kes andis mu eluteele kaasa oskuse tööd teha ja raskusi taluda. Rahvavaenlase tütar pidi katkestama ülikooliõpingud, loobuma katsetest saada paremat tööd või eluaset. Aga ma võitlesin oma olemasoluõiguse eest, tulin toime ja sugugi mitte halvasti. Võlgnen selle eest tänu kodusele, isamaalisele kasvatusele selle sõna parimas tähenduses.”

Nüüd kõneldakse jälle suure suuga isamaalisusest, lehe teateil lubatakse Paldiskis pätipoissegi vastavas vaimus kasvatama hakata...
“Meid ümbritsev alatus ja autus, ülbus, loova töö põlgus, hõlbuelu ja välispidise sära tagaajamine, mida noortele otse peale surutakse, on sellest alguse saanud, et purustati Eesti elu, tema vaim ja vereringe. Paremaks saada pole kellelgi keelatud, aga enne tuleb läbi käia puhastustulest, parandada meelt, õppida tundma aukartust meie rahva mineviku ees. Isamaakasvatus iseendas – see on esmane, millele tuleb mõtelda nendel, kes teiste juhtimisele pühenduda kavatsevad. Kui märgid aga sellest kõnelevad, et juhtijad ise õigeid hoiakuidki pole veel omandanud, kuidas on siis võimalik kasvatustööst häid vilju oodata?”

Missugune saab teie arvates olema Eesti tulevik?
“Kui rahulik areng jätkub, heidetakse praht ja rämps kõrvale, elujõu saab õiglane ja vaba areng, mis toob uutes suhetes tagasi kunagi olnu. Ja see saab olema ilus ning tõeliselt eestipärane elu, mida võib imetleda ning nautida ise ja uhkusega võõrastelegi näidata. Ma mitte üksnes loodan, vaid ka usun, et see nii saab olema.”

Meenutuskilde kapten Sarapuust

“Koikküla mõisas aeti meid jälle ritta. Siis tuli üks keskmist kasvu ohvitser, kandis vist vene staabikapteni või kapteni mundrit, mõõga ja revolvriga. See ütles meile: “Olete nüüd kapten Sarapuu kaitsepataljonis. Midagi tõsist pole rindel juhtunud, ainult väikesed rindejoone õgvendamised. Meie ülesanne on venelased Eesti pinnalt minema peksta. Kui venelased on üle piiri pekstud, siis lastakse teid jälle koju.”

JUHAN TOOMEPUU,
“Varavalgest õhtuehani. Mälestused 1902 – 1983”, lk.60

* * *

“Maa ja rahva ajaloo saatuslik silmapilk oli jõudnud kätte. Tuliselt asuti tööle. Et meie Ajutisel Valitsusel ja sõjaväevõimudel puudusid vastavad varustuse tagavarad, ei suudetud kõiki ohvitsere kui ka meeskondi sõjaväe üksustesse koondada. Sellepärast tekkiski nähtus, et ärksamad Eesti ohvitserkonnast hakkasid kohtadel omal käel organiseerima ja formeerima. Üks sarnaseist ärksamaist Eesti ohvitseridest oli kapten Sarapuu. Olles määratud Võrumaale Hargla ja Karula kihelkondade komandandiks, sai ta oma käsutusse 20 sõdurit ja 3 püssi. Eeskätt algas kapten Sarapuu viibimata oma ümbruskonna puhastamist punastest. Viimastelt sai ta sõjariistu ja muud varustust. /—/ Viimaks sai kapten Sarapuu vastava loa kohapeal mehi mobiliseerida ja vastu võtta teenistusse vabatahtlikke. Nõnda kogunes ja kujunes “Kapten Sarapuu kaitsesalk”. Hiljem nimetati see ümber “Kapten Sarapuu kaitsepataljoniks”.

KARL PARTS,
“Kas võit või surm”, Tallinn 1991, lk. 69 – 70 ;