Elu kommunistide pesas

tekst ja foto: ilmo liive

Arhitekt Ilmo Liivele avanes võimalus jälgida ENSV kõrgnomenklatuuri elu n-ö seestpoolt. ENSV ajal remonditi ja möbleeriti endi ja oma lähikondlaste kortereid, tippnomenklatuuri jaoks olid kinnised ehitusmaterjalide laod, milliseid ei olnud näinud isegi arhitekti silm. Ilmo Liive meenutab aega, mil tal oli ülesandeks rekonstrueerida Moskvas asuva Eesti esinduse vana ajalooline osa ning täita kolme ENSV tähtsaima mehe Karl Vaino, Bruno Sauli, Arnold Rüütli ja mõningate prouade kapriise seal paiknevate isiklike eluruumide sisustamisel. Tööd jagus seni, kuni juhuslikult selgus, et ihuarhitekt ei kuulugi parteisse...

Asesaadik Moskvas sm Laev mööbli inventeerimist kontrollimas.

Moskva Eesti esindus paiknes tsaariaegse kaupmehe armastatu villas

“Mul oli Kommunaalprojektis peaarhitektina töötades meeldiv juhus tegelda Moskvas oleva Eesti esindusega, esindajaks oli tol ajal sm Toome. Mitte Indrek Toome, vaid elektriinsener Toome, kes oli väga suur ehitusentusiast ja Inimene suure tähega. Toome tahtis oma ruumidest kätte saada maksimumi. Iga ruutdetsimeeter pidi töötama aktiivselt, ei tohtinud olla tühje ruume ning teenindus pidi olema viimase peal. Tuli teha mitmeid plaanilahendusi, enne kui üks neist lõpuks heakskiidu pälvis.
Minu tööks oli riiklik ülesanne tegelda esinduse vana osa rekonstrueerimisega, mis oli ajaloolise väärtusega. See villa oli omal ajal ehitatud ühe kaupmehe poolt oma armastatule ning täis kuhjatud vana antiikmööblit. Oli mõte taastada selle mööbliga ajaloolised interjöörid. Oli väga tore koostöö tunnustatud sisekujundaja Leila Pärtelpojaga, kes tundis stiile ja taastas võimalust mööda interjöörid uuesti koos mööbli, tapeetide, siseviimistluse ja kõige muuga, mis sinna juurde kuulus. Sellesse majja tuli teha kolm n-ö sviiti kolmele ENSV tähtsaimale mehele. Sel ajal oli EKP Keskkomitee peasekretär Karl Vaino ja peaminister Bruno Saul ning Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel. Kõik said omaette kinnised puhke- ja elamisruumid ning kuna oli tegemist individuaalsete soovidega, siis tuli nendega kohtuda ja tutvuda.”

Ekslik minister Eks

“Töö käigus oli mul vaja tihti sõita Moskvasse. See käis väga lihtsalt – mulle helistati tööle. Hea, kui seda tehti aegsasti, aga oli ka juhuseid, et helistati rongi väljumise eel, nii et ma ei jõudnud kodustki läbi minna. Teatud kassast teatud kellaajal sain ma SV (spetsialnõi vagon) kupee pileti ning istusin ja sõitsin. Seda juhtus kord kuus või isegi sagedamini. Ainult telefonikõne ja homme oled Moskvas!
Toome jättis mind ükskord Moskvasse. See oli leninlik laupäevak ehk subbotnik. Ütles, et kõik on subbotnikul ja mina pean ka tööd tegema, et me mõõdame selle keldri üles. Öeldi, et tuba on seal, hakka tööle. Kõik joonestusvahendid, mis vaja on, antakse. Ütlesin, et mul on komandeering ja see lõpeb sel ajal ära, mul ei ole komandeeringu pikendust ja ma pean Tallinna sõitma. Ma ei teadnud, et seal see asi nii lihtsalt käib. Ainuke küsimus oli, et kes on su minister? Ministriks oli tol ajal seltsimees nimega Eks, kellest me püüdsime hoida nii kaugele kui vähegi saab. Mul oli õnn temaga mitte kordagi kohtuda, sest teadsime, mis jama sealt tuleb. Ja siis Toome ütles, et helistab kohe Eksile ja minu komandeering automaatselt pikendatakse. Kuigi ma töötasin Kommunaalprojektis, ei teadnud Eks minust mitte midagi. Ütlesin, et palun ärge seda tehke, niikuinii muutub asi ekslikuks. Me kasutasime sellist þargooni, et ministeeriumi juhib minister sm Eks ekslikult. Asi lõppes sellega, et helistasin tööle ja ütlesin, et mul tuleb Moskvasse subbotnikule jääda.”

“Pereidjom na russkovo jazõka!”

“Peasekretär Karl Vaino omas esimesel korrusel kõige tähtsamaid tubasid. Tal pidi olema sissepääs saadiku juurde tagaruumist. Ruumid olid nagu vanas majas ikka, oli elutuba ja magamistuba, kuid oli vaja tekitada neile kõikidele võimalus oma ruumides söögi valmistamiseks. Söömine käis kolmel n-ö tasandil. Esimene tasand oli lihtkodanikele, teine ministritele, kelle tarvis loodi üks väike söögiruum, ja kolmikul oli oma tuba.
Kohtusin lisaks Karl Vainole ka tema abikaasa ning tütrega ja mind võeti vastu nii Valges Majas (endine EKP keskkomitee hoone, praegune välisministeerium – toim) kui ka nende korteris tolleaegses Lauristini tänavas, kus siis tuli klientide soove arutada. Esimene asi korterisse sisseastumisel oli see, et Karl Vaino abikaasa, kelle eesnime ma kahjuks enam ei mäleta, ütles mulle selgelt oma nõude: “Pereidjom na russkovo jazõka!”, kuigi ta rääkis väga puhtalt eesti keelt. Karl Vaino ise üritas minuga eesti keelt rääkida, kuigi see oli väga konarlik ja ma oleksin väga rahulikult võinud temaga vene keeles vestelda. Minu vene keel oli tema eesti keelest parem. Aga tema üritas, kuid abikaasa mitte.
Sm Simm, Ministrite Nõukogu asjadevalitseja, sõitis mulle autoga mitu korda tööle järele, mulle eelnevalt helistades. Ükskord helistas aga K. Vaino abikaasa. Ma ei võtnud ise telefoni, meil oli mitu inimest toas ja mu kolleeg võttis vastu. Proua ütles oma perekonnanime ja küsis mind. Me rääkisime oma jutud ära ja siis toas naerdi, et kuule, ega see ei olnud K. Vaino abikaasa, kes sulle helistas? Ma ütlesin, et jah, oli küll. Kaua aega ei saadud aru, et kas ma teen ebaviisakat nalja või irvitan kellegi üle. Aga see oli fakt ja ma rääkisin tõtt.”

Kui sm Paalmann tahab teada, millega tegelen, tuleb tal seda Valgest Majast küsida

“Kui sm Simm mulle järele tuli, läks ta meie direktori Endel Paalmanni kabinetti ja sealt öeldi, et helistage Liivele, las tuleb alla. Me sõitsime ära. Muidugi tekitas Paalmanni nuhklikkus temas suisa põletavalt suurt uudishimu. Me teame, et ta võttis kõikide meie töötajate kartoteegid ja arhiiviandmed läbi ja tunnistas avalikult, et tema on tihedates sidemetes julgeolekuga, keda ta konsulteerib ehitusalastes küsimustes. Ühesõnaga napoleoni kompleks vajas enese suurendamist KGB seljatagusega. Tore oli aga see, et kui siis Paalmann küsis, et mida ma ikka teen ja miks sm Simm mind ära viib, siis ma sihilikult ei avaldanud oma tööasju ja teatasin, et need on partei ja Valge Maja asjad, mind viiakse Valgesse Majja ja kui mu otsene ülemus Paalmann tahab teada, millega tegelen, siis ta peab pöörduma Valge Maja poole. Et mul ei ole õigust mitte midagi välja rääkida. Tema põletav uudishimu sai valusa löögi, aga öeldi, et jajah, tee kõik nii, et nad oleksid rahul. Tee kõik nii, nagu sul vaja. Mine ja sõida kus tahad, võta komandeeringud, tee kõiksuguseid kokkusaamisi, peaasi, et sm Simm ja EKP Keskkomitee oleksid rahul.”

Mina Moskva matrjuušadele tööd tegema ei hakka!

“Huvitavam etapp Karl Vainoga suhtlemisel algas hetkest, kui mulle ükskord Moskva esindaja Toome teatas, et pean tegema tööd ühele Moskva daamile (sõna “daam” sel ajal muidugi ei kasutatud) tema isikliku uue korteri rekonstrueerimisel ja sisustamisel. Olin saanud Kommunaalprojektist komandeeringu kindla sihiga ja sellel ajal ei lubatud teha mingisuguseid haltuurasid. Töö kõrvalt lisaraha teenimine oli halb nähtus. Ma keeldusin juba sellel põhjusel ja teiseks ma ei tahtnud Moskvas aega raisata ja ütlesin, et mina Moskva matrjuušadele tööd tegema ei hakka. Minu avaldust muidugi ei kuulatud. Sm Toome oli väga delikaatne ja oskas asju ajada. Meie töö oli üles ehitatud selliselt, et kella viiest pealelõunal, kui jooksvad asjad olid aetud, tulid tema juurde kokku kõik ehitusspetsialistid ning hakkas ehitusalane nõupidamine. Nii ta ütles ka mulle, et kuule, ole kena, tule täna kell viis minu kabineti. Ma läksin ning mulle esitleti ühte kena noort daami, kes rääkis puhtalt eesti keelt, ja öeldi, et vaat arhitekt Liive oli meeleldi nõus teid teie isiklikes probleemides aitama. See oli sm Vaino tütar Eleonora, väga erudeeritud noor daam, kes oli Moskvas abiellunud kirjanikuga, kandis perekonnanime Kotšetova ning töötas teadlasena ühes uurimisasutuses. Ma ei saanud enam muud teha kui nõustuda.”

Kinniste ehitusmaterjalide ladude uksed avanesid

“Mulle avanes esmakordselt võimalus saada teada, millised kinnised ehitusmaterjalilaod üldse Eestis olemas olid. Ma polnud selliseid materjale näinudki ja samuti ei teadnud ma varem nende ladude olemasolust. Tol ajal oli Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuses sm Simm, kelle kaaskonnaga sai kõik need laod läbi sõidetud, kus mul oli võimalus öelda, et võtame seda materjali ja võtame toda… Mingid vennikesed panid koheselt kõik täpselt kirja, ruutmeetrid täpsustati ja materjalid jõudsid automaatselt Moskvasse. Kogu vajaminev materjal muretseti Tallinnast, Moskvast ei osatud midagi leida.
Tekkis küsimus, kes selle korteri ära möbleerib. Ja mul ei olnud muud võimalust öelda, kui et olgu see õnn või õnnetus siis Standardil. Sel ajal oli Standardi peakunstnikuks kuulsast arhitektiperekonnast pärit Teno Velbri. Ei saanud temagi keelduda ning hakkasime seda tööd koos tegema.
Kuna ehitajad olid pannud tapeete valesti ja väga kalleid asju läks lihtsalt raisku, siis oli vaja saada uusi täiendavaid rulle ja materjali. Ma ei teadnud, kus need nimekirjad on. Läksin sisse sm Simmi kabinetti, kes oli sel ajal puhkusel, näitasin näpuga, et võtke see sahtel lahti ja võtsin sealt oma käega vajalikud andmed ja vajalikud tapeediproovid ning töö jätkus.

Rumal eesti matsirahvas

“Korteri soolaleivapeol viibisime mina ja Teno Velbri ning korteri perenaine koos oma kirjanikust abikaasaga. Vene kombe kohaselt olid joogid laua peal ja eks see jutt läks tasapisi laiemaks ning avalikumaks. Ühel momendil ütles K. Vaino tütar välja minu jaoks üsna suunava lause: “Rumal eesti matsirahvas ei saa aru, et ainult vene keele kaudu jõuab see rahvas maailmakultuuri ja tsivilisatsiooni pärandini.” Väljaütlemine oli emotsionaalne ning seisukoht lapsele edasi antud ilmselt tema perekonnast. Aga momentaanselt, kui see oli välja öeldud, ehmatati ning katkestati koheselt jutt eesti rahva kultuuriarengu teemal. Saadi aru, et meie juures oldi eksitud ühe sõnaga, sest ei mina ega minu teada ka T. Velbri parteisse ei kuulunud.”

Uus mööbel otse näituselt

“Ükskord oli vaja Karl Vainole uut mööblit. Tal oli väga ilus Karjala kasest valmistatud antiikne mööbel, mis oli natuke primitiivne ning ära tüüdanud ja millest taheti loobuda. Sel ajal oli Eestis juhtumisi mööblinäitus, kus Jugoslaavia oli kõvasti esindatud. Auto saadeti järgi ning sõitsime näitusele. Käisime sm Simmiga näituse läbi ja ma pidin siis näpuga näitama, millised osad sellest komplektist, mis sm Vainole meeldis, osta. Pidin tegema kiiresti skeemid ja uue mööbli paigutuse, et teada saada, mis üldse ära mahub. Näituselt võeti peaaegu kogu uus sisustus. Mööbel oli tavaline euroopa tase, ei midagi erilist. Kuid muidugi, võrreldes sellega, mis NSVL-s liikvel oli, oli see ilus näituseunistus.”

Jama lippudega

“Teine mees, kellega tuli kokku puutuda, oli selleaegne peaminister Bruno Saul. Kohtumised olid lühikesed ja väga operatiivsed. Ta oli inseneriharidusega mees ja lahendas asju kiiresti. Tema sviidi sisustamisel ei olnud mingeid probleeme, peale selle, et tema abikaasa oli väga nõudlik ja pretensioonikas ning peksis sõnadega: ”Sellist rämpsu mina oma elamispinda ei soovi!” tagasi lahendused, mis Leili Pärtelpoeg oli ilusti mõelnud tema korteri täienduseks.
Suhtlemisest sm Sauliga on jäänud meelde üks huvitav seik. Sel ajal oli Moskvas esindajaks üks Tregubovi nimeline seltsimees, kes oli tõelise nõukogude kasvatuse ja nõukogude kooliga harimatu vene proletariaadi esindaja ning kes esitas mulle otseselt nõude esinduse vestibüüli sisustamisel. See oli küll üks väiksemaid villasid Moskvas, aga ikkagi aadli kombe kohaselt oli vestibüül üles ehitatud niimoodi, et külaliste vastuvõtul sai tuulekojast otse edasi minna. Tuulekoja kõrval oli nagi üleriietele, kuulsatele vene kasukatele ja siis nelja-viie astmega tõstetult väiksed platvormid ülevalt alla, kus majaperenaine külalisi vastu võttis. Ja me tahtsime seda kõike ajaloolises mõttes taastada. Aga ma sain Tregubovi käest korralduse, et ei, vestibüüli tuleb panna kaks lippu: ENSV lipp ja NSVL lipp. Ja veel sellise täpsustusega, et NSVL lipp peab olema vähemalt 5 või 10 cm pikem kui ENSV lipp. Minu jaoks oli see muidugi suur üllatus, sest kõik esindusele vajalik sümboolika oli ju ametlikult olemas, aga vanasse vestibüüli see kohe sugugi ei sobinud. Kurtsin oma muret sm Saulile, et mis ma nüüd teen, lahendused on kõik valmis ja äkki ma pean kusagilt nüüd midagi ära jätma ja mingisse nurka need lipud toppima. Bruno Saul lahendas selle operatiivselt ja väga huvitava käiguga. Ta kutsus mind koos Treguboviga esinduse saali ja ma sain käreda noomimise osaliseks: “Kuidas teie, noor arhitekt, mõtlete? Te ei austa sugugi neid lippe! Te topite neid lippe siia vestibüüli. See on ajalooline hoone, me peame ajalugu taastama! Te teate, et see sümboolika, millega ENSV ennast esindab, on diplomaatiline osa, mis on lahendatud. Sinna ei tohi teie oma näppe pista, ärge toppige oma nina diplomaatiasse, tegelege ainult vestibüüli lahendusega ja joonised, mis algul olid tehtud, on kinnitatud ja mingisuguseid muid lollusi ei tohi enam välja mõelda.”
Ma siis tänasin ja lubasin ennast parandada ning tunnistasin oma vigu ja pigistasin tänuks sm Sauli kätt kiiresti kaks korda. Tregubov ei saanud mahamängitud etendusest mitte mõhkugi aru. Ta oli oma ametisse topitud ning täitis kuulekalt käske.”

Gongilöök

“Mind oli kogu aeg viidud-toodud autoga töölt sm Vaino abi poolt, kelle perekonnanimi oli Liiv. Moskvas ei saadud teenindava personali poolt üldse aru, et kas tal on kaks ühenimelist abi või mis jama see on. Asjale ei pööratud tähelepanu ka K. Vaino elukohas Lauristini tänavas, kus oli miilitsavalve. Kui oli vaja kohtuda sm. Vainoga Valges Majas, siis sinna viidi mind autoga sm Simmi poolt. Ükskord teatab mulle aga sm Liiv, et koosolekuni on pool tundi aega, kas sa võid jalutada. Ütlesin, et hästi, ilus kevadilm, miks mitte, aga olge siis kena ja pange mulle see sissepääsuluba alla pääslasse. Sain juba enne teada, et parteiliikmed said sinna majja sisse parteipiletiga, kõik muud inimesed pidid passi alusel saama miilitsavalvest eraldi loa. Ja nii kui ma olin selle palve öelnud, järgnes teisel pool vaikus… Siis küsiti, et kas ma vajan seda luba? Ma ütlesin, et jah, ma ei saa muidu sisse. See tähendas seda, et ma ei olnud parteiliige ja see oli neile tohutuks üllatuseks ja šokiks, sest minuga oli tegeletud mitmeid kuid ja küllaltki lähedaselt kontakteerutud, teadmata, et ma ei olegi parteiliige. Sellega meie suhted lõppesid. Paugupealt ei vajatud minu teeneid.
See etendus oli ilus näidend, kus sain jälgida näitlejate rolle suletud maailmas, kus erinevalt lihtkodanikust ei kehtinud mingisugused piirangud. Näidend lõppes gongilöögiga ja ma olin väga rõõmus, et otsa sai. Olin jälle tagasi oma erialases maailmas, mida hindan kõrgemalt kui parteilist mängu.”