Miks mitte armuda Mallorcasse?

TEKST: Erik Schmidt

Lluch-Alcari küla Mallorca põhjarannikul.

Kunstnik, kirjanik ja maailmarändur Erik Schmidt, kes on sündinud 1925. aastal Naissaarel ning elab Mallorcal, visandas mõned pildid sellest imekaunist saarest Hispaanias, millesse ta armus. Peatselt on tema sulest ilmumas uus raamat “Päevapilte Hispaaniast”.

“Näe, Schmidt, need on Baleaari saared.”

Kaks aastat peale Eestist lahkumist 1943. aastal, olin tuliuuel rootsi kaubalaeval kadetina teel Vahemere sadamate kaudu Lõuna-Ameerikasse. Ühel hommikul, kui kella 4-5 vahi ajal roolis seisin, viitas tüürimees koidikul põhja suunas silmapiiril sinetavate saarte suunas: ”Näe, Schmidt, need on Baleaari saared.” Ma noogutasin peaga, vastasin “Jahaa?” ja hoidsin kurssi edasi, sest mida muud ma oleks võinud öelda, kui ma ei olnud selle saarestiku olemasolust üldse teadlik? Kooli maateaduse tundides ei olnud vist mingit põhjust olnud sellega tutvuda.
Kuid viis aastat hiljem, kui Pariisis maalikunsti õppisin, olin ühe pariisirootslaste rahvatantsurühmaga teel Mallorcale, osa võtma sealsest II Rahvatantsu Festivalist. See oli unustamatu elamus pealesõjaaegses Euroopas. Ja seal algaski mu armulugu Mallorcaga! Kuid möödusid veel mõned aastad, enne kui sellest tõelist asja sai. Peale õpingute lõppu tegin aastase maalimisreisi Lõuna-Aafrikasse, kus ootasid portreede tellimused. Tagasi tulles pidasin lühemat aega kunstigaleriid Stockholmis, tegin maalimisreisi Prantsusmaale ja Hispaaniasse ja hakkasin naisemeheks. Selle tagajärjeks oli, et mu kogutud kopikad sulasid kokku niisama kiirelt kui jää põrgus, ja olin sunnitud – nagu elukutselistel kunstnikel seda vahetevahel ette tuleb – leidma oma sissetulekule lisa.
Üks hea sõber, kes vahel oli kunstimuuseumis giidiks, soovitas: ”Mine sinna, Rahvaliikumise reisibüroosse; nad võtavad vastu suuri gruppe turiste Nõukogude Liidust. Sina oskad vene keelt – küll sa näed, kuidas saad oma muredest lahti!” Kuid venelaste karjatamisest kuninglikus pealinnas ei tulnud siiski midagi välja, sest reisibüroos võttis jutt hoopis teise suuna:
“Kas te räägite hispaania keelt?”
“Räägin küll!”
“Kas tunnete Mallorcat?”
“Olen seal olnud.”
“Kas olete valmis Palma de Mallorcas meie esimest gruppi vastu võtma?”
Mõtlesin omapead, et see oli soodne juhus ilusas kohas turistide vastuvõtmist kombineerida maalimisega, nõustusin ja sõitsingi Mallorcale! Peagi selgus aga, et turism Mallorcal ei olnud veel endale lapsekingi jalga saanud – probleeme oli nii ohtralt, et maalimisest ei võinud olla juttugi! Sel suvel maalisin ainult ühe väikese pildi (mille ma kontorijuhile maha müüsin) ja nii saigi minust reisijuht. 1947. aastast saadik elasin kaasa massturismi algaastad; buumi 1960. aastate paiku ja edaspidise arengu 1970-80 aastatel ühe kohaliku reisibüroo kaasomaniku ja, tänu keelteoskusele – selle välisosakonna juhatajana.

Ja algaski minu armulugu Mallorcaga

Selle aja jooksul on Mallorcal aset leidnud tohutu areng, mida nendel lehekülgedel pole võimalik täiuslikult kirjeldada. Saame leppida mõne kiire visandiga, jäädes ootama Hispaania olusid ammendavat raamatut “Päevapilte Hispaaniast”; mille ilmumist on oodata lähemal ajal. Kõigepealt tahaksin alla kriipsutada tõsiasja, et Mallorca on väga ilus saar, isegi ilusam ja mitmekesisem kui mitmed tuntud saared laias maailmas, mida mul on olnud võimalus oma silmaga näha, nagu Kanaari saared, Hawai saarestik, Filipiinid, Tšeilon ja Maldiivi arhipelaag.
Kuid veel ilusam oli saar enne seda, kui saapakarbi taoline betoonist hotelliarhitektuur levis nagu imbrohi ja mattis enda alla ilusaid liivarandu ümbritsevad alad. Sinna, kus krobelised ja teravad kaljurahnud ei soodustanud suplemist, loodi sadamaid vabaja, purje- ja mootorjahtide jaoks. Kui ma ei eksi, siis peaks neid Mallorcal olema umbkaudselt 45 ringis – kõige väiksemad neist Pirita-suurused. Enam-vähem puutumatuks on jäänud saare mägine ja piiniatega kaetud võimas, 65 km pikkune põhjakallas, mis kaitseb külmade põhjatuulte eest ja kindlustab saarele aasta ringi maheda Vahemere kliima. Mäeaheliku varjus, mille kõrgeim tipp ulatub 1450 m kõrgusele, laiutab saare keskosas lagendik, kus kuue miljoni mandlipuu all ja mitmesaja-aastaste oliivisalude vahel kasvatatakse teravilja. Lagendiku kirdepoolses osas kasvab peamiselt kartuleid ja aiamaasikaid ja seal lõpeb lagendik kahe suure, liivaste randadega lahega.
Idapoolne kallas on madal ja kaljune, lõpmatute väikeste lahesoppidega. Lõunakallas on enamuses kaljune ja järsk, välja arvatud Palma lahe idapoolne osa, kus viie km. pikkuse liivaranna serval olevate hotellide tagapool asuva metsiku, puutumatu lameda madalmaa pinnal tuhanded tuuleveskid pumpavad üles vett, nii et juurvilja kasvatamine toimub vahetpidamatult aasta ringi. Mallorca edelapoolse kalda väikestes, metsikutes liivarannaga lahesoppides arenes turism kõige varem. Sinna on aastate jooksul üles kerkinud loodust varjav, valgete betoonkastide müür. Sisemaal on võrdlemisi muutumatuks jäänud väikesed, sarmikad linnakesed ja külad, kuid ka nendes on elu ja heaolu jõudnud hoopis teisele järjele.

25 peseetat talusisemuse näitamise eest

Elamistingimused Mallorcal XX sajandi keskpaiku olid kaunis karmid. Suurmaaomanikud ja sõjaväelased elasid suhteliselt hästi. Külades ja asulates hoidis maarahvas endal elu sees karget põldu harides, kas oma maalapikestel või mõisamaadel. Praegu uhkustavad mallorcalased oma lihtrahva aususe üle, tuues eeskujuks maamehe, kes kodust väljudes jättis võtme välisukse lukku – sellega teada andes, et kedagi pole kodus. Tegelikult oli asi nii, et sealt polnud midagi varastada. Kuivõrd kokkuhoidlikult elati, selgub sellest, et mäletan, kuidas ühel väljasõidul peatusime teeäärses talus, kus lahke pererahvas näitas turistidele oma talusisemust, kööki, magamistuba jne. Selle eest sai perenaine tasuks 25 peseetat – umbkaudu kaks krooni –, mitte nina pealt, vaid iga 30-40 reisijaga bussi eest! Täna ei või ma naabertalusse sisse astuda, ilma et perenaine mulle lahkumisel ei paneks kaasa mõnd taime või lille minu aeda istutamiseks.
Rannaäärsed elanikud elatasid end kalapüügist. Keset põhjarannikut asetsevas Solleri orus kasvavad apelsini ja sidrunipuud olid kuulsad juba antiikajal. Vili transporditi Solleri sadamast Prantsusmaale, kus Sollerist pärinevad perekonnaliikmed selle turustamise eest hoolt kandsid. Linnades valitses kohati mitmeametipidamine, sest perekonnapea oli sageli sunnitud pidama kahte või isegi kolme ametit, et perel elu sees hoida.
II Maailmasõja ajal oli Hispaania sattunud põlu alla oma sümpaatia tõttu fašistliku Itaalia ja Saksamaa vastu. 1946. aastal kutsusid välisriigid koju oma saadikud Hispaaniast; Prantsusmaa sulges Hispaania piiri ja avas selle uuesti 1948. aastal; alles 1955. aastal sai Hispaania Rahvasteliidu liikmeks. 1957.aasta paiku oli maa jõudnud selle ökonoomilise tasemeni, mis valitses enne kodusõda.
Turism hakkas tasapisi liikuma, nagu vesi looduses pärast lume sulamist. Päike, liivarannad, odavad joogid ja pärismaalaste sõbralikkus ja vastutulelikkus ahvatlesid põhjamaalasi. Et nende vastuvõtt polnud oodatud ja selle tõttu ette valmistamata, sellest ei hoolitud, sest kõik oli nii uudne ja põnev nii kohalike elanike kui turistide silmis. Täispäevane väljasõit maksis 10 krooni ümber. Kes tahtsid, võisid tee peal peatuda mõne vanas veinikeldri (bodega) juures ja süüa küpsetatud pisipõrsast salatiga ja juua veini seina ääres lamavatest tohututest tammevaatidest. Magustoiduks oli apelsin. Terve see nali maksis kaks krooni, kuid oli neid, kes nurisesid, et see oleks pidanud olema reisihinna sisse arvestatud!

Liivaranna ruutmeetri hinnaks oli üks peseeta

Giidide töö oli tol ajal raske ja vastutusrikas, kuid hästi kompenseeritud. Tegelikult hoiti neid “nagu sitta pilpa peal” – eriti hotellides, restoranides ja ärides. Turistid olid leplikud, huvitatud ja õnnelikud oma igapäevase hea elu üle kodumaal ja tulid tihti tagasi tingimusel, et reisibüroo kindlustas nende sattumise sama giidi hoole alla. Lennukid saabusid tihti mitmetunnise hilinemisega, mida lahendati nii, et ärasõitvatele reisijatele tehti lennuvälja läheduses olevas restoranis lahkumislõuna ja tants. Kui lennuk juhtus saabuma enne, kui bussid kojusõitjatega olid kohale jõudnud – mida ka tihti ette tuli –, siis andis see end korraldada nii, et giid pistis tollimehele pihku kahekroonise natšai, et see igat kohvrit läbi otsides pidas uustulnukad kinni, kuni giid talle jälle silma pilgutas. Suletud maal avanesid uksed – vähemalt osalt. Ja välismaalased said omal nahal tunda, et turismiplakatitel oli tõsi taga, kui nendel seisis SPAIN IS DIFFERENT.
Mallorcal oli Palma lahe viie km pikkusele liivarannale 1957. aastal kerkinud kogusummas ainult neli hotelli. Vana kombe kohaselt kutsusid talupojad, kui tundsid elupäevade lõppu lähenemas, oma lapsed surivoodi juurde ja jagasid nende vahel varandust. Lemmikpoeg sai hooned ja parima põllumaa, teiste vahel jaotati õiglaselt loomad ja ülejäänud alad. Perekonna must lammas – see, kes ei viitsinud tööd teha ja ajas naisi taga või veetis suurema osa päevast kõrtsis – sai väikese tüki kõlbmatut liivaranda, mille hind oli üks peseeta (10 senti) ruutmeeter, sest see ei kõlvanud muuks kui kaldale ülesuhutud mererohu põllule väetiseks vedamiseks.

Suvemajade asemele kerkisid turismigetod

Peagi tuli viimase jutule ehitusmeister, kellel oli üks krusa ja kümmekond palgalist töölist. Pank andis heameelega laenu ja nii kerkis liivarannale varsti väike pansion või hotell. Sissetulekust läks üks kolmandik palkadeks, toiduks ja muudeks igapäevasteks kuludeks, teine kolmandik võla amorteerimiseks, kolmas osa oli puhaskasu. Kolme aastaga oli hotell end tasa teeninud ja võis hakata uut ehitama. Kõik toimus ilma mingisuguse regionaalplaanita – alles hiljem hakkasid kehtima turismiministeeriumi määrused tubade suuruse, koridoride ja trepikodade laiuse ja istekohtade arvu suhtes söögisaalis. Kuid polnud midagi, mis määraks kindlaks hotelli ümber vajaliku loodusala suurust, ja nii tekkisidki turismigetod sinna, kus maarahval olid varem olnud väikesed ühekorruselised suvemajad, et pääseda augustikuu lämmatavast soojusest sisemaal.
Kui lennuühendus sai hoogu, osutus kahenädalane täispansion Mallorcal ühes edasi-tagasi lennuga odavamaks kui elu võrdse aja jooksul näiteks mõnes Inglismaa tööstuslinnas. Esimesed turistid olid olnud võõral maal arad ja ettevaatlikud. Need, kes hiljem tulid, käitusid tihti nii, nagu nad kodus ei oleks võinud teha. Mitme aasta jooksul sai Mallorca Skandinaavias halva maine, mida näiteks Rootsis osalt õhutas vasakpoolne poliitika.

“Näe, kui parajasti tegin ma toitu – keegi ei jäänud ilma ja midagi ei jäänud üle.”

Aja jooksul muutus palju. Kohalikud giidid õppisid võõrkeeli ja said autoriseeritud giidideks. Sain ühel päeval ülesandeks eksamineerida 23 giidi skandinaavia keeltes. Rootsi keel ei tekitanud muret, ka mitte norra ja taani keeled. Kuid omavahel sarnastes keeltes läbisegi ühest keelest teise hüppamine ei olnud nii lihtne, eriti kus mõned taani ja norra neiud olid abielus kohalike meestega ja selle tõttu saanud Hispaania kodakondsuse. Need valdasid muidugi oma emakeeli paremini kui mina. Teisest küljest ei julgenud aga keegi neist kõssatagi, kui nende eksaminaator ise juhtus komistama... Hispaanlaste skandinaavia keelte oskus oli üldiselt nii vilets, et pooled neist kukkusid läbi ja järgmisel aastal mind enam eksamineerima ei kutsutud.

Tüdruk Mallorca rahvariietes.

Inca linnas, kus külastati nahavabrikuid ja söödi pisipõrsast, määras uus linnapea igale peatuvale bussile erilise maksu, mille tõttu selles linnas peatumine jäeti paari kuu pärast kavast välja. Vanades mõisates asendasid seda einestamist “põrsapeod”. Need olid nii hästi organiseeritud, et samaaegselt toideti kuni 5000 külastajat. Bussid peatusid sissesõidul vahiputka juures, kus igaüks sai pileti selle laua numbriga, kuhu grupp pidi istuma. Samaaegselt sai köök telefoni eel teada eeltellinud grupi täpse osavõtjate arvu, nii et kokk võis tõesti tunda rahuldust, mõeldes: ”Näe, kui parajasti tegin ma toitu – keegi ei jäänud ilma ja midagi ei jäänud üle.”
Siis alustati hotellide ehitamist pealinnast kaugemal olevatele liivarandadele, kus kohalikke elanikke ei olnud. Hotellid olid parema kvaliteediga ega olnud ehitatud üksteise otsa, nende ümber kasvasid puud ja põõsad. Samaaegselt sai mõne Palma läheduses oleva vananenud hotelli omanik 20 miljonit krooni kahjutasu, kui hotell lasti õhku selleks, et luua rannaservale vajalikku vaba ruumi.
Vahepeal ehitati uus lennujaam, mis paarikümne aasta pärast samuti liiga väikseks jäi, XX sajandi lõpus ehitati sellele juurde moodne osa ühes parkimishoonega. Juuli ja augustikuu nädalalõppudel saabub sinna nüüd üle veerand miljoni reisija.

Mallorcal valitseb kakskeelsus

Massturism on toonud Mallorcale jõukust ja moodsaid elamistingimusi. Heaolu on kõrgem kui mujal Hispaanias. Selle tulemusena on päevakorrale kerkinud kitsarinnaline rahvustunne, mis väljendab end püüdega riigikeelt asendada kohaliku, kataloonia keele murdega. Selle oskust nõutakse ametikohtadel, kohanimed, sildid ja igasugused näpunäited on ümber muudetud ja on muutnud arusaamatuks nii välismaalastele kui hispaanlastele endile. Ametlikud teadaanded trükitakse kakskeelselt, samuti ringkirjad, lepingud ja muud, mis aitab kaasa igasuguse administratsiooni kohmakamaks tegemisele. Koolides ja ülikoolides toimub õppimine kataloonia keeles. See toob “võõrastele” kaasa raskusi leida tööd ametikohtadel, kus on vajalik publikuga suhtlemine. Samuti piirab see Mallorca haritlaste ja eriteadlaste tegevust katalooniakeelsetel aladel. Ka pööravad mallorcalased selja suurele kultuuripärandile, kuhu kuulub terves maailmas 480 miljonit inimest, kelle kodukeeleks on hispaania keel.
Endine vastutulelikkus välismaalaste vastu on muutunud mingisuguseks üleolekutundeks, mis vahel end väljendab agressiivselt, nagu kohaliku nõukogu presidendi üleskutse mõne aasta eest: ”Mallorca mallorcalastele!” Selle taga peitub vastumeelsus peamiselt sakslaste vastu, kes aastate jooksul on omandanud saarel hulga elamuid. Kuid need tehingud ei ole leidnud aset ei vägivaldselt ega seadusevastaselt. Seda on tegelikult põhjustanud kohalike elanike soov elada linnakorteris või villas – kõikide moodsate mugavustega, nagu vannituba, elektripliit, külmutuskapp jpm, et pääseda kontimurdvast põllutööst kuivadel maalapikestel, mis vaevalt annab igapäevast leiba, elamisest esivanemate primitiivsetes, ebamugavates oludes. Esivanemate elamu või maakoha müük võimaldas paljudel seda unelmat teostada. Tänapäeval on linnas elamine võimalik tänu jõukusele, mida turism on endaga Mallocale kaasa toonud. Kuid need, kes praegu kõige innukamalt propageerivad provintsiaalset natsionalismi, ei ole omal nahal tundnud, millised elamistingimused olid saarel enne massturismi arengut, sest nad ei olnud siis veel sündinud!

Veel võib nautida rahu ja armuda

Rahvalik omapära mitmekesistab ja rikastab iga riiki, kuid sisemised usulised ja etnilised lahkhelid ja ülespuhutud enesetunne pole kunagi endaga midagi kasulikku kaasa toonud! Eriti on see lühinägelik ajal, kus Euroopa riigid on ühinemas. Tänavune turismi prognoos näeb ette 40% võrra kahanevat külastajate arvu. See torkab eriti teravalt silma, kui seda võrrelda külastajate arvu 5-10% tõusuga viimaste aastakümnete jooksul. Osalt võib see olla 11. septembril toimunud terrorismirünnaku tagajärg, kuid kahtlematult langeb suur osa ebameeldiva ametliku hoiaku arvele välismaalaste vastu, sellele lisandus bussijuhtide katastroofiline streik möödunud suvel, millest võtsid osa ainult turismibusside juhid ja mis rabas nii saabujaid kui lahkujaid mitme päeva jooksul; katastroofilised tagajärjed levisid massiteabes nagu kulutuli. Streik kahjustas Mallorca mainet välismaal. Nagu sellest ei jätkuks, püüab saare omavalitsus kive koormale laduda lühinägeliku “ökoloogiamaksu” abil. See on ebaseaduslik ja ei ole kehtiv mujal Hispaanias, sest sunniks hotelle nõudma igalt seal ööbivalt külaliselt 1-4 eurot päevas. Tähendab – kahe nädala jooksul nülitaks 3-tärnilises hotellis elavat külastajat 630 EEK suuruse summaga...
Kuid vabandagu lugeja nüüd neid ülaltoodud, natuke kriitilise silmaga tehtud vaatlusi. Tegelikult on need ainult nagu virvendus vagasel veepinnal ja ilusa saare lõpmatu kiitmine osutuks pikapeale läägeks ja igavaks. Ei või kellelegi midagi ette heita, kes oma kodukohale ainult parimat püüab saavutada. Iga muudatus toob endaga midagi kaasa, nii head kui halba... Ja kuna inimesed pole kõik ühest laastust löödud, siis on tihti see, mis ühele on õige, teisele viltu.
Mallorca on üle elanud massturismi frontaalrünnaku paremini kui paljud teised kohad maailmas. Veel võib siin nautida rahu ja võrratut vaheldusrikka looduse ilu, kuulda lindude laulu ja mere kohinat – ja miks mitte armuda...