Igal ajastul on oma elutunne

tekst: K&E

Oskar Loorits lapselastega 1960.

Oskar Looritsa kõne gaidide kokkutulekul 1953. aastal Stockholmis. Eesti Kultuurarhiiv Eksiilis jaoks on selle kõne lindistanud 1953. aastal arhiivi koguja Sulev Tailo-Tiits, kes arhiivi kuus aastat tagasi Eestisse tõi. See on üle antud Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiivile.

Armsad sõbrad!
Igal ajastul on oma elutunne, mis kaldub kuidagi individuaalsete joonte kõrval üldistuma, et me võime kõnelda teatud generatsiooni ühisjoontest, pürgimustest, soovidest, tungidest ja selle väljendusvormidest, mida mõne sõnaga tahaksin täna siin skitseerida. Meenutan teile lühikest kultuurilugu, kaugemat minevikku, et teid mõtlema panna, mis ajastusse me õieti kuulume, millist elutunnet kanname või peaksime kehastama ja mida me sellega tahaksime taotleda?

Ärkamisaja elutunne

Ümmarguselt võttes juba 100 aastat kestab ju Eesti rahvuslik kultuurielu ja selle rahvusliku ärkamise kõige ilusamaks, südamlikumaks sümboliks meil on püsinud nimi – Koidula. Nii imepärane kui see on, elutunne kaetub ju üldiselt kõige rohkem lüürikas. Ja Eesti lüürika elutunde kandjad on olnud läbi sugupõlvede naised.
Ka Koidula oli midagi erakordset, üllatavat oma ajale ja sellele miljööle, kus see väike plika oma vana köstrist isa kõrval hakkas teotsema. Täis paatost, täis ekstaasi, täis sütitavat vaimustust, isamaa armastust, ilma, et oleks vähimatki isiklikku huvi olnud seal taga. Kui Koidula käis oma isaga Soomes, siis vanad professorid ei jõudnud ära imestada, milline täht on Eesti rahvale tekkinud ja kuidas tema oma isikliku võluga suudab haarata ka need vanad, kõrgeaulikud isad, kes teda esmakordselt kohtasid ühisel õhtul ühes väikeses suvilas. Ja see Koidula vaim kandis meie ärkamist. Ekstaatiliselt, pateetiliselt, jõuliselt. Unustades isikliku, unustades väikse. Vaid suure ja kõrge isamaa-armastuse hingemuusikas.
Aga ainult kakskümmend aastat hiljem teame juba, et seesama Koidula põdes rasket vähjatõbe. Oli taandunud Kroonlinna oma üksindusse. Pidi ahastama selle alt, et tülid, et vastastikune viha rahvusliku liikumise oli lõhestanud. Et taoti talva meie rahvuslikku olemusse. Ja Koidula surigi ahastades, lootusetusest. Ta ei teadnud Eesti tulevikku. Kas koidab veel homme meie uues generatsioonis suur vaim, rahvuslik süttimine. Või on see viimane lõke nagu jõulukuuse küünlal enne selle lõplikku kustumist.
Ka teie, tütred, olete kõik omaette Koidulad. Ka teie saatus on selles, kas tahate teie kahekümne aasta pärast vaimsesse vähjatõppe ahastades surra ja kaduda teadmatuses, kas ootab teid veel tulevikus mingi eestlik rahvuslik süttimine? Kas olete teie see viimane küünlalõke, mille järel kustub meie rahvus?

Anna Haava ja lepitav armastuse ideoloogia

Aga juba Koidula surma puhul hakkas kusagilt vaikselt hämarast kostma pehmet, paitavat, hellitavat, unistavat, igatsevat häält. Hakkas kostma rahustavat, lepitavat, julgustavat, optimistlikku helinat, mille kandjaks oli jällegi uus, uue generatsiooni elutunde tõlgitseja. Uus suur naine meie lüürikas. See oli Anna Haava. Nii vaikselt, nii pehmelt, nii humoorikalt, nii koduselt südamlikult istutas ta uuesti julgust sellesse lõhestatud kisklevasse maailma. Et ometi kõik lõpeb veel hästi. Ometi huumori, sõpruse, armastuse ja usaldusega saavutame jällegi ühised helisevad keeled oma hingemuusikasse ja jälle jatkub meie sisemine jõud. Olen palju puutunud isiklikult kokku Anna Haavaga ja ka raugana temal püsis see kummaline armsus, enesesalgamine, endast kõrvale hoidmine, mingisugune idealistlik, igatsuslik, unistuslik joon, mis tolle generatsiooni elutundele nii omane oli. Nii naiselik kogu oma olemuselt, nii pehme, nii hell, nii õrn, nagu ta kogu elu on olnud. Nii tagasihoidlik ja vaikne ja ometigi sellega nii veetlev ja nii võluv. Sääl kõrval tema mehisem, jõulisem kaasmängija selles generatsioonis, muusikahelides, Miina Härma, kes andis meile juba uue eepilise suure loomingu. Uue jõulise helide muusika.

Marie Under – vabadus kõikidel rinnetel

Ja Anna Haava lüürika, tema elutunne, tema kaaslaste lepitav armastuse ideoloogia oli see, mis viis meid jällegi ühest languseperioodist vastu uuele tõusule, uuele, otse üllatavale, imeteldavale hiilguseperioodile, mille elutunde kehastajaks jällegi meie silmade ees on naine. See on Eesti vabanemise võitlus juba 1905. aasta revolutsiooni järele, kui algas Marie Under oma esimeste katsetega. Oma “Ema lauluga”, kus tema tõlgitseb armastava ema kiindumust lapsesse, kes peab tõlgitsema ühest põlvest teise jatkuvat elujõudu ja sisemist andumust oma rahva teenimiseks. Juba kümme aastat hiljem oli vormunud eluküps, jõuline, tugev naine, kes tõlgitses vabadust kõigil rinnetel, vabadust isiklikus elus, vabadust ühiskonnas, vabadust rahvuslikus ja riiklikus mõttes. Nii võimsalt, et see elutunne haaras terve meie generatsiooni ja seda elutunnet tunneme siiamaani veel “Siuru” biitlise, “Siuru” elutundena. See oli midagi erakordset Eesti nii allasurutud, orjaajast läbiimmutatud eneseunustamise, enesesalgamise, enesekaotamise mentaliteedis, kus rahvas ärkas uuesti ülesse iseseisvana. Mäletan neid liigutavaid stseene, kus vanad raugad, seitsmekümne aastased inimesed, kaelustasid üksteist ja õnnitlesid. Kes oleks võinud meie nooruses, ärkamisajal uskuda seda, et Eesti on uuesti vaba. Et meil on oma riik, oma iseseisvus ja meie võime olla oma kodu peremehed.

Nooruse elutunde eksam

Ja nüüd lubage, armsad sõbrad, paljastada üht väikest katset, mida ma harilikult ikka teen juba aastakümneid meie noorte elutunde kontrolliks. See oli paar nädalat tagasi, kui ma kõnelesin just sestsamast siurutsemise elutundest siin kitsas Uppsala ringis, et näha või kaudselt kontrollida, kuidas see minu poolt teadlikult labaselt ja ropendavalt väljendatud elutunne vastukaja leiab. See on biitlik elutunne. Joobumine vabadusest. Nii kaugele, et kadus enesekriitika, enesekontroll, enesevalitsemine, enese kohustuse ja vastutuse tunne. See mandus mõne aastaga. See mandus nii kaugele, et ma kõnelesin paroodilise näite, et kuidas jõuti otsaga kuni lõbumaja- ja kohvikukultuurini. Ja tahtsin kaudselt vaadata, et kuidas reageerib meie tänapäeva noorus niisugusele jutule. Ja au Uppsala noortele! Selgus, et niipea, kui natukene mindi labasemaks, seal oli poiss, kes plahvatas vastu ja hakkas mürtsu tegema ja nõudis korda majja ja nõudis kohustusi, et olgu meil kõrge moraal ja ärgu meie laskugu nendesse labasustesse. Tänan neid, kes selle õhtu kaasa tegid, et eksamil läbi pidasite ja annate usku, et meie tänapäeva elutunne selles suhtes on terve ja ei ole karta, et meie vabadusejanu, meie vabadusetung, mis oli eelmise generatsiooni suureks sisustajaks, manduks mingisuguseks vekslivigurdamiseks, võltsimiseks pankades, kohvikukultuuritamiseks ja laaberdamiseks ühiskonnas; kaotaks oma eetilise aluspõhja, oma kohustava vastutustunde rahvuse ja riigi ees.

Betti Alver ning elujaatus

Ja niikaugele on jõudnud juba Eesti noorem generatsioon, et kolmekümnendate aastate lõpul kerkis jällegi uue elutunde kehastajana naislaulik Betti Alver oma algul nii üleoleva, veidi markeeritult sarkastliku iroonilise, isegi kuni karikeeriva stiiliga, natukene peenutseva, natukene võib-olla poseeriva ja edvistava laadiga, kuid sealjuures sisuliselt jõuline, täislaetud, kultuuriliselt täitsa küps isiksus, kes oli võimeline seedima üle paari aasta järele tulnud okupatsiooni, põdema kogu rahva valu ja kannatust oma klassilistes, lühisõnalistes, nii nappides ballaadides, kus isiklik traagika, rahva kannatus ja valu on valatud kõige lihtsamatesse, kõige haaravamatesse, kõige meeldesööbivamatesse värssidesse. Kahju ainult, et teie neid ei tunne, sest nad on jäänud sinna, raudeesriide taha. Aga tema kajastas jällegi, tõlgitses, esindas seda elutunnet, seda positiivset, elujaatavat, elu haaravat ja vallutavat elutunnet, mis kolmekümnendate aastate lõpuks meie noorte seas oli kristalliseerunud. Mis võitleski lahingumeeleolus punaste vastu. Algul okupatsiooniaastatel trotsi ja vimmaga, pärast rindel relva ja võitlusinnuga. See generatsioon on oma suures enamikus pidanud varisema hauda. Selle noortest on pagulusse pääsenud väheseid ja nende traagilised elamused, nende sisemine kannatus on niivõrd raske, et me ei saa nõuda nendelt ülepingutuste igavest jatkumist.
Milliseks kristalliseerub nüüd meie paguluse elutunne? Kuidas hakkab see ennast teostama, oma ideaale rakendama? Selle poole tahaksin pilgud pöörata tagasi minevikku.

Orjaaja elutunne

Selle võitmiseks tahaksin kõigepealt puudutada meie orjaaja elutunnet, mida jällegi tõlgitsevad nii klassiliselt meie naislüürikud. Tundmatud nagu nad on. Tundmatu nagu kogu see mass on. Aga oma sisemiselt jõult, oma võimelt nii ühtlane ja siiski nii kollektiivselt teotsev, mõjuv. Võibolla mitte igas sektoris eeskujuks, kuid just oma jõureservuaari kogumisoskusega siiski niipalju ütlev. Orja meeleolude klassiliseks tõlgitsejaks on sellised värsid, kuhu on ladestunud hinge alamuskompleks, kannatust, valu, mis ei ole saanud reageerida välja rõõmuks, vaid järjest rohkem immutanud endasse mürki, kiusu, kättemaksutungi, isegi teatud määral niivõrd eitada on tahetud, et hakatakse sisisema:

Oleks minu olemine,
teiseks minu tegemine,
küll mina teaksin,
mis mina teeksin,
ma paneks härrad härgadeksi,
kupjad pääle kurgedekski
ja siis hakkaks neid kiusama.

Või teiselt poolt see ahastav lõikusnaise laul:

Oh mu ärtu ärrakene,
kuldakallis prouakene.
Tule välja vaatamaie,
kuidas valda vaevatakse,
kihelkonda kiusatakse.

Või siis lõpuks see puhtast imaginatsioonist, luulelennust omale mingisugustki kompensatsiooni rahuldust või mingisugust puhkepidet otsiv laulumeeleolu, kus ori näeb nägemusi, kuidas tema kõige kannatuse maise elu loobumise tulemusena ta pääseb lõpuks ometigi pärast surma taevasse. Saab kord ometi süüa! Saab olla puhtas toas! Saab olla vaba! Saab, mõtelda!, magada pehmel voodil! Ja härra, see kõige kuratliku ja see kõige kiusu sümbol, see satub alla põrgukatlasse keema.
Kordan uuesti. Orjaaja hinge ladestunud kompleksid vajavad meie elus veel paljugi õilistavat hingeravi ja hingehoidu, et nendest üle saada. Need kompleksid plahvatavad välja veel korduvalt. Paguluses eriti raskel kujul. Nendest peame meie üle jaksama kasvada. Selle elutunde tähisel, mis viib meid tänase ettekande lõputeemale, see on:

Viikingiaja vaba Muinas-Eesti elutunne

Ja jällegi selle elutunde kajastajaks on olnud tundmatu noor laulikneiu. Kes kirjeldab, kuidas tema läheb kodust hommikul välja, metsa, luuda lõikama ja sääl kohtab tema Kalevite kamba poisiga. Nii ülemeelik, nagu see tollal oli, kes tuleb, tahab teda vägistada. Tahab saada
suisa suuda,
kiusa kätta.
Aga tüdrukul on luua lõikamiseks puss tupes. Ta võtab selle ja virutab pussiga poisile südamesse. Tuleb nuttes koju oma vanematele kaebama, mis temaga kõik on juhtunud. Ja vanemate otsus on ühest suust:
Ole terve tütar noori,
suurta koera surmamasta,
oma au hoidemasta.
See on viikingiaja aktivisti, eetiliselt kõrgel tasemel seisva noore eesti tüdruku elutunne, kes ei lase ennast narritada. Kes ei lase ennast teotada ega haavata. Kui on vaja, kas mitte pussiga, siis sõna ja suuga võitleb vastu ja näitab oma paleust, oma väärtust, oma kindlat enesetunnet, rahvuslikku uhkust ja meelt.

Oma ajufosfor tuleb rakendada selleks, et õigus võidaks ja kurat kaoks!

Teie, armsad tütred, olete siin ka kõik viikingid. Te olete samuti vastupidises suunas. Nagu muistsed saarlased ja virulased loovisid kodumaalt välja väinalistena ja viikingitena muuale. Teie olete need, kes peavad kord viikingitena minema koju tagasi, sedasama elutunnet rakendama. Uuesti tõstma ausse Eesti vaimne suurus, Eesti eetiline võim ja jõud, Eesti enda sisemine uhkus. Te ei vaja selleks pussi, kuid karastatud vaimsus, võime, jõud sõnadega ennast maksma panna peab saatma teid võõrsil üha rohkem!
Kui meie kõrgelt demokratiseeritud ja kultuurses miljööski võite ajalehtedest lugeda selliseid kummalisi ja meile mõistmatuid seisukohti, mis otse lõhnab korruptsiooni ja mingisuguse viienda kolonni inspiratsiooni järele, kus hakatakse sajatama Korea presidenti, et see provotseerib tüli ja et oleks vaja ära koristada niisugune mees. Siis tuletage meelde, et situatsioon on täpselt sama, kui tõmmata joon Arvikast Uppsalasse, jagada Rootsi pooleks ja küsida, kas teie tahate jätta selle põhjapoolse poole punaste kätte orjastada, hävitada, hukata ja olete nõus alistuma ja tahate siit oma lõunapoolse kuninga saata ära kuskile Karlstunisse või ära koristada selleks, et ta mitte mässu ei tõstaks. Või kui jällegi hiljuti lugesin siit lehtedest, kuidas hakatakse urisema, urgitsema, nurisema selle üle, et Ameerikas on üks kange mees McCarthy, kes tungib kallale kommunistidele, püüab neid paljastada. Pärast seda, kui on ilmnenud, et kõige suuremad saladused on nuhitud välja kõige kõrgematest kohtadest. Välisministeeriumist. Välisest ja ligemast ümbrusest. Kui on saadud kätte need relvad, millega oleks kommude hävitamine või vallutamine või võitmine ja maailma vabastamine olnud lihtne asi. Kui need on mängitud vaenlaste kätte, siis hakatakse jällegi urisema demokraatia, vabaduse, kultuuri, humaansuse, inimsuse kõige kõrgemate ideaalide nimel, et mis te tapate ära need salakuulajad. See on kuulmatu ülekohus! Olgem ometigi suuremeelsemad! Me ei saa ometi sedamoodi talitada nagu meie vastased!
Siis tuletagem jällegi sellistele targutajatele meelde, et kuni kurat on meie pea kohal ja ähvardab meid needa, me ei saa teha kompromissi mitte sellise kuradiga, me ei saa alistuda, me ei saa keelduda oma nõuetest, vaid meie peame olema valmis! Valmis ja täis kristlikku võitluse vaimu, mis ei alistu mitte kurjale, vaid tahab kurjast jagu saada, tahab üle olla kuradist ja tahab saada võitu maailmale just õigluse, tõe, armastuse nimel! Aga mitte alistumise, mitte kaotamise, mitte rahulinnukestega, vaid oma julge, mehise, vahva esinemisega, kus olete teie samuti kangelased nagu poisid rindel! Nagu poisid võitlevad, peavad olema sõduritena sangarid, nii olete teie, tüdrukud, vaimse rinde kandjad. Olete võitlejad. Peate olema sangarimeelt täis oma elutunde, oma tuleviku elu ideaalide, elufilosoofia, oma elu mõtte sisustamisel! See on käsk, mida mina tahan Teile täna ütelda.
Armsad lapsed, armsad tütred! Nii kaua, kuni teie elutunne on aktiivne, kuni teie annate endast välja veel seda fosforit, mida nimetatakse vaimseks jõuks ja mis käib maailmas otsekui raadiolaine, ja mis võngub edasi, sugereerib ja nakatab – nii palju on teil ka kohustust oma ajufosfor, oma vaimne looming, oma sisemine suurus rakendada selleks, et õigus võidaks ja kurat kaoks!