Ilma näota Tallinn

tekst: Margit-Mariann Koppel

Euroopa linnapilti on läbi aegade ilmestanud kohvikud. Piisab, kui nimetada kahte linna, mis on kõigele lisaks tuntud ka just sealsete kuulsate kohvikute tõttu – loomulikult Viin ja Pariis. Kohvikud ning neis kõlav muusika andsid eripärase näo ka iidsele Tallinnale, mistõttu iseloomustati seda kui väikest Pariisi – “Tallinn ist ein kleines Paris,” leidsid linna külastanud sakslased. Praegu saab sellest küll ainult minevikus rääkida...

“Kus on Tallinna kohvikud?” küsib Hamburgi ülikooli õppejõud Florence-Silvia Loik-Lutkat.

Oma lapsepõlve ja nooruse Tallinnas veetnud ning 25 aastat Saksamaal elanud proua Florence Loik-Lutkat sai täieliku šoki, tulles üle hulga aja taasiseseisvunud Eestisse ning leides, et kunagised kuulsad kohvikud ja kohvikukultuur on linnapildist kadunud. Rääkimata sellest, et kusagilt ei kostu enam omaaegset kuulsat salongi- ega kohvikumuusikat. Pole kohtagi, kus seda mängida. Varem käisid soomlased Tallinna kohvikutes. Nüüd tuleb meil sõita üle lahe Soome, kui tekib soov minna kohvikusse selle sõna tõelises mõttes. Tallinn on kaotanud eriomase näo. Miks?

Imeline Maroko leib

Valdeko Vende raamatust “Tallinna kohvikud” saame teada, et kohvi ja kohvimajad hakkasid Euroopasse jõudma 17. saj keskel. Esmajoones tekkisid kohvikud sadamalinnadesse: Pariisis 1643, Veneetsias 1645, Londonis 1652, Marseille´s 1654 jne. Eestis on kohtutoimikute põhjal pidanud Narvas kohvikut aastal 1697 keegi Kehrwieder, kelle äris itaalia tantsuõpetaja Du Thillier torkas mõõgaga inglise kaupmeest Hoyle´i. Tallinnas avati esimene kohvik 1702, selle peremees oli Saragossast pärit Alphonso Tellado Carvallido.
On ju teada, et Tallinna ja terve Eesti vanim töötav kohvik kannab praegu nime “Maiasmokk” . Selles majas aadressil Pikk tn 16 on tegutsenud kondiitriäri juba 1789. aastast ning vanem generatsioon ehk mäletab veel sealset Georg Stude kohvikut ja kondiitriäri, mis loodi aastal 1864. Stude äri oli kuulus oma eriliselt heade maiustuste poolest. Senini vaieldakse, kus hakati esimesena valmistama martsipani, kas Lübeckis või Tallinnas. Jaan Kross on kirjutanud sellest loost raamatu “Mardileib”.
Florence Loik-Lutkat mäletab lapsena üksnes Stude juures valmistatud kondiitritoodete jääkidest valmistatud “Maroko leiba”, mis paistis valguse käes läbi, sulas keelel ning millist ei ole ta saanud kusagil mujal maailmas.

Kohvikus käimine oli osa elust

Kohvikutes käimine oli osa elustiilist. Inimestel kujunesid välja oma lemmikkohvikud, kus koos käidi. Kohvikud olid eelkõige suhtlemispaikadeks. Oli teada, millal ja millises kohvikus võib mõnda inimest leida. Rootsis elav kirjanik Arvo Mägi meenutas, et kui eesti pagulased Rootsi tulid, siis imestati, et mis inimesed need eestlased küll on – võtavad tassikese kohvi ning jutlevad selle taga kolm tundi…
Valdeko Vende toob oma raamatus näite Prantsusmaalt, kus ajalehtede ja ajakirjade toimetajad istusid kindlates kohvikutes. Seal toimusid vajalikud kohtumised ning valmisid käsikirjad. Praegusegi ülimenuka raamatu “Harry Potter” esimene osa on kirjutatud ühes Londoni kohvikus kohvitassi taga istudes. Võite ette kujutada, milline reklaam see tollele kohvikule on!
Florence meenutab, et lapsena elasid nad parun Taube majas Laia ja Vaimu tn nurgal ning kohe ümber nurga asus Steinbergi kohvik: “Seal armastas minu isa juua pärastlõunakohvi. Kuigi ta oleks võinud seda ka vabalt kodus juua, läks ta ikka kohvikusse, et olla eluga kursis, suhelda tuttavatega ning kohtuda äripartneritega. Nõukogude ajal tehti kunagisse kohvikusse saia- ja leivapood, nüüd müüakse seal odavat kaltsukaupa. Ema armastas käia “Pärli” nime all tuntud kohvikus, mis oli kujunenud populaarseks kohtumispaigaks. Selles kohvikus olid väga toredad ettekandjad, kes teadsid püsiklientide soove peast ning alati ilusti tervitasid ja juttu ajasid. Veel olid populaarseteks paikadeks Feischneri kohvik, pärastine kohvik “Tallinn” Harju tänaval, ja loomulikult kohvik “Kultas”, hilisem kohvik “Moskva” Vabaduse väljakul.”

“Kultases” oli saadaval kaksteist sorti kohvi ja seitsekümmend sorti torte

V. Vende raamatust loeme, et kultuuritegelased armastasid istuda Feischneri juures või “Colombia” kohvikus Niguliste tänaval. Seal korraldati isegi näitusmüüke, mille korraldava komitee liikmeteks olid R. Nyman, E. Viiralt, A. Vaga. “Päevalehe” toimetuse rahvas käis istumas lähedal asuvas “Pärlis” ja näiteks vabadussõdalased ning poliitikud käisid poliitikat tegemas kohvikus “Corso” Vabaduse väljaku ja Roosikrantsi tänava nurgal, mis oli Tallinna suurim ja esinduslikum kohvik aastani 1937, mil uksed suleti. Samal aastal avati legendaarne kohvik “Kultas”, hilisem “Moskva”.
“Kultases” käisid noored edukad ärimehed, advokaadid, insenerid ja arstid. Kultuurlasi üritati sinna meelitada uudiskirjandust tutvustavate õhtutega, kuid literaatidele äriseltskond ei istunud. Kohvikutes olid saadaval värsked ajakirjad ja ajalehed. “Kultases” käis näiteks üks norralane, kelle jaoks oli kohviku poolt tellitud üks norrakeelne ajaleht. Peeti silmas, et inimene oli harjunud käima just selles kohvikus ja võis tuua ühel päeval kaasa hulganisti sõpru. “Kultase” ettekandjad olid gümnaasiumi haridusega ja rääkisid tosinat võõrkeelt. Menüüs oli kaksteist sorti kohvi ja 70 erinevat sorti torte. “Kultases” pidi kõik olema kõige parem. N. Kultase põhimõtteks oli, et ärimehel ei tule karta suuri väljaminekuid, karta tuleb väikesi sissetulekuid.
Nooremale põlvkonnale meenuvad kindlasti jutud Tartu “Wernerist”, Tallinna “Pegasusest” ja “KuKu Klubist”, kus kultuurielu käis omal ajal täie hooga.

Ei tahagi sinna tühjusesse minna!

Enam pole “Pärli”, “Tallinna” ega “Moskva” kohvikut. “Werner”, “Pegasus” ja “KuKu Klubi” veel eksisteerivad, kuid nende aura ja klientuur on muutunud. “Pole enam see,” ütlevad need, kes vanu aegu mäletavad. Tallinna vanalinnas lokkav kõrtsimajandus on suunatud üksnes turistidele ja hinnad on aetud niivõrd lakke, et kohalikel inimestel neisse enam asja ei ole.
“Meie inimestel polegi enam kuhugi minna ega kuskil kokku saada. Kohalik elanikkond on vanalinnast täiesti ära kadunud, kõrgete hindade tõttu haigutab söögi- ja joogikohtades tühjus. Ma ei taha tühjusesse minna. Mis ma lähen sinna, kui pole kellegagi rääkida ja ühtegi tuttavat ei ole? Ega kohvikusse ei minda ainult sööma.
Mis hindadesse puutub, siis kõige kurioossem seik oli Raekoja platsil Õpetajate Majas asuvas kohvikus “Café Anglais”, kus ühe tassi kohvi ja koogitüki eest esitati pea sajakroonine arve. Ma arvasin, et minu kõrvakuulmisega on midagi juhtunud, aga paraku osutus esitatud arve tõesti nii üüratuks.
Mulle ei meeldi ka see, et enamik söögikohti on pimedates keldrites. Ma tahan, et minu ümber oleks avarus ja valgus, kuni ma siin maailmas elan, ma jõuan seal pimedas keldris olla küll, kui surnuna kirstus olen. Ilmselt tulebki minu kirjutatud välismaalastele mõeldud eesti keele õpikust Tallinna kohvikuid käsitlev peatükk välja võtta, sest need kohvikud on praktiliselt kadunud. Tudengid hakkavad ju Tallinna sattudes pärima, et kus need kohvikud siis on?” tõdeb Florence Loik-Lutkat pahaselt.

Tallinn on muutunud ilmetuks
“Kohvikute kaotamise ja kohvikukultuuri hävitamisega on Tallinn kaotanud oma näo,” võtab Florence Loik-Lutkat toimunu kokku. “Sellest ei saanud jagu nõukogude aeg, küll aga uus Eesti. Minu abikaasa, kes on sakslane, ei taha enam Tallinnasse tulla, sest McDonalds, idamaised restoranid, pizzeriad, baarid ja pubid on ka Saksamaal ning Tallinna kesklinnas kohalikke inimesi enam üldse ei kohta. Ainult välismaalased. Tallinn on kaotanud oma näo ja muutunud ilmetuks. Varem käisid soomlased Tallinnas kohvikutes, nüüd, kui tahan kohvikusse minna, pean ise Soome sõitma.”

Euroopas on kohvikud alles

Florence Loik-Lutkati lemmiklinn on Viin, kus on säilinud kõik kuulsad kohvikud ja kuulsad küpsetised. Äsja korraldati Austria Suursaatkonna, Ida- ja Kagu-Euroopa Instituudi Viinis ning Rahvusraamatukogu Austria lugemissaali poolt seminar “Viini kirjanduskohvikud”, ettekande pidas prof Joseph P. Strelka. Kolm tähtsaimat kirjanduskohvikut Viinis olid “Griensteidl” (kus käis koos Noor-Viini rühmitus eesotsas Hugo von Hoffmannstahli ja Arthur Schnitzleriga), “Central” (Karl Kraus, Alfred Bolgar) ja “Herrenhof” (seal käisid Franz Blei kirjanduslikud rühmitused eesotsas Robert Musili ja Herman Brochiga). Pr Loik-Lutkati kodulinn Hamburg on rohkem restoranide linn, seal pannakse kohvikud juba kella kuuest õhtul kinni. Euroopas armastavad inimesed väga kohvikutes käia. Erinevalt Eestist on pensionärid Euroopas elukuningad. Neil on raha ja nad naudivad oma elupäevi täiel rinnal.

Baari lähevad need, kellel üksteisele midagi ütelda ei ole

“Kõige kurvem on, et enam kusagil ei mängita seda imeilusat kuulsat kohvikumuusikat, mille poolest Tallinna kohvikud mujal Euroopas tuntud olid,” kahetseb Hamburgi ülikooli õppejõud. “R. Valgre oleks vist jälle tööta, kui ta veel elaks. Ainuke koht, kus ma ootamatult juhtusin üle hulga aja kohvikumuusikat kuulma, oli Vana-Turu kaelas asuv restoran “Hopner”, kus mängis Salongitrio. Mul jäi üllatusest ja rõõmust lausa hing kinni. Nad aga ei sobinud sealsesse kohutavasse interjööri absoluutselt. Muusikutega rääkides selguski, et ega neil ei olegi kohta, kus mängida. Baarides üürgab tümps, ja nii valjult, et normaalselt pole võimalik vestelda. Meenub ütlus, et baari lähevad need, kellel üksteisele nagunii midagi ütelda ei ole.”
Me võiksime Eesti märki otsides mõelda, mis oleks lisaks vanalinnale Tallinnas sellist, mida mujal Euroopas ei ole ning millepärast turist siia kunagisse “väikesesse Pariisi” ikka ja jälle tagasi tuleks? Ja et me jällegi võiksime tunda ennast Pariisis nagu “suures Tallinnas”. Pelgalt vanalinnast on vähe.

Mis on kohvikumuusika?

Kuuldes sõna kohvikumuusika, vilksatavad silme ees kaadrid kolmekümnendate aastate filmidest. Galantselt riietatud härrad, õhtutualettides daamid…
Erinevalt eestlastest väärtustavad siinsed välisturistid kahekümnendate-kolmekümnendate aastate kohvikumuusikat, millele on spetsialiseerunud Salongitrio koosseisus Meelis Vahar (viiul), Konstantin Martõnov (tšello), Jelena Anstal (klaver). Konstantin Martõnov on aastakümneid mänginud kohvik “Moskvas” koos legendaarse Boba ehk Vladimir Sapoþniniga ning tal on tallel kenake hulk Boba noote. Paraku ongi, vaatamata karjuvale vastuolule muusikaþanri ning interjööri vahel, ainukeseks kohaks, kus neil on võimalik regulaarselt mängida, restoran “Hopner”. Muusikute käest on küsitud, et kuidas saab olla nii odavas kohas nii kallis muusika – näiteks Londonis on üldse ainult paar kohta, kus taolist muusikat mängitakse, ning need paigad on suhteliselt kõrge hinnaklassiga, sest seda peetakse väga kalliks muusikaks.
Esinemispaikade puudumise tõttu Eestis on Salongitrio sageli tööl välismaal ning võtnud vastu esinemiskutseid eraisikutelt ja turismigruppidelt.
Ansambli juht Meelis Vahar: “Soomest on lausa helistatud ja tuntud huvi, millal me esineme, et siis täpselt selleks päevaks reis planeerida. Ollakse lausa nõus meie esinemine kinni maksma, peaasi, et me mängiks. Äsja ilmus meie esimene CD-plaat ning mul on pikk nimekiri inimestest välismaal, kes on meie plaadi ilmumist pikisilmi oodanud ning soovinud seda endale osta. Kohvikumuusika on oma olemuselt tausta- ja meeleolu loomise muusika. Meie trio repertuaari kuuluvad karakterpalad, valsid, tangod, polkad. Samuti mustlasmuusika, popurriid operettidest ja ooperitest ning paljudest sümfoonilistest teostest.

Mõtteid kohvikukultuurist:

Kalju Saareke:
Eesti varieteekunsti grand old man

“Tõsi see on, meie kohvikukultuuri kadumist käsitleva artikliga tuleb igati nõus olla.
Meie inimsõbralikud kohvikud elasid tõepoolest üle kogu okupatsiooni, kadusid aga peaaegu kõik koos turumajanduse saabumisega taasiseseisvunud Eestis. Vene ajalgi olid kohvikutes odavad saiakesed, koogid, nüüd said need uue hinna, pööraselt kalli, samuti nagu sagedasti pakutav leige kohvilake! Pole värske saia ja hea kohvi hõngu, mis peaks hõljuma juba kohviku ümbruses. Tekkinud on vist kohvikukultuur Eesti moodi?
Kui Pariisis, Viinis on see kõik säilinud ja ehtsa kohvikukultuurina mitusada aastat oma mõnusid pakkunud, tekib küsimus, miks meie pole suutnud luua turumajandust, mis säilitab kultuuriväärtusi. Kas meie ettevõtjad on aplamad, hoolimatud, lühinägelikud, või puudub hoopis üldine kultuuritaust? Aga kuhu see siis kadus, head kohvikud ju ometi olid meil olemas?
Võibolla peaks eraldi uurima põhjusi, miks turumajandus on meil selline inimvaenulik ja laostab väärtusi, mille loomiseks on kulunud sajandeid.
Aga kohvikukultuuri kadumine pole veel kõik, samuti kaotati ka meelelahutuskohad, millel tänaseks oleks olnud juba pikk traditsioon. Lausa kurioosumina tundub, et just vene ajal tekkisid ja arenesid need kohad arvestatavateks turismiobjektideks! Saavutasid tohutu populaarsuse, edenes lavakunst ja muusikakultuur! Hotellidki ehitati vastavaks, võimalused loodi – ikka Pariisi eeskujul. Siis aga tuli käibele väljend - pole rentaabel. Ja nüüd kulutatakse palju raha üritustele, mis ei teeni kultuuri ega ka turistidele vajalikku meelelahutust.
Jah, jutt on just nimelt endistest varieteedest! Kas keegi saab aru, miks need kaotati? Tahaks ka mina seda teada. Vähemalt veenvat põhjendust. Ja veel: kui pole enam V. Sapoþninit ega tema viiulimuusikat, võiks ju keegi teine sellist muusikat mängida! Aga pole sellist kohtagi. Kas keegi teab, kus tantsitakse veel tangosid, valsse, ehtsaid seltskonnatantse maheda muusika saatel? Või on kusagil?
Mis toimub, vist ei vaja kommentaare. Keegi ei pea ju kultuuri näitajaks kasiinode ohjeldamatut vohamist või ööklubisid oma kõrvulukustava müra ja võibolla ka narkootikumidega.”

“Kohvikukultuuri kadumine indikeerib minu meelest üldist suunda kultuuritusele ja eestlaste ükskõiksust traditsioonide väärtustamisel ja säilitamisel. Minul on endal noote, kus on peal tempel “Corso-Trio”. Minu lapsepõlvekodus, päris “Corso” lähedal, oli meie naabriks väga vana viiuldaja – ma muuseas alustasin ka ise viiuldajana, muusikakeskkoolis –, Enn Kandvere oli tema nimi, kes oli mänginud nii Valgre kui Sapoþniniga, ja ilmselt ka “Corsos”. Surres jättis ta kõik oma noodid mulle, ja mõningaid numbreid mängime Bel-Etage´i kammerorkestriga siiani. Teine koht, kust sain hindamatuid noote, oli Tallinna Reaalkool, kus ka mõned aastad õppisin. Kord pandi mind vastutama vanapaberi kogumise eest – oli selline hiiglaslik nõukogulik kampaania. Suure osa makulatuurist moodustasid ajaloolised noodid, mis kooli funktsionäärid kusagilt keldrist olid leidnud. Sain teada, et Reaalkoolil oli omal ajal – peale Esimest maailmasõda ja ilmselt kuni teiseni – mitte üksnes oma tantsuorkester, vaid koguni sümfooniaorkester! Sikutasin kõik noodid sealt salaja minema, aga kuna kilogrammid hakkasid kaduma, siis mind “vallandati” tollelt ametikohalt. Aga tänu taevale, suutsin vist kõik ära päästa, ja lood kõlavad edukalt meie igal ülesastumisel.
1984. aastal läksin Georg Otsa nimelisse muusikakooli ja koos mõnede klassiõdedega hakkasime õhtuti käima “Moskvas”. Sellest ajast sain ka Bobaga tuttavaks, hiljem esinesime korduvalt koos, ja mul on siiani uhke rääkida, et olen musitseerinud koos inimesega, kes on privaatselt esinenud viimasele Vene tsaarile! “Moskva” oli sel ajal fantastiliselt tore koht, alati paksult rahvast täis, kindel klientell kindlate laudade taga, ja atmosfääri nii, et ahmi ainult! Minu meelest esines seal headel päevadel isegi kvintett. Loo tellimine maksis 3 rubla, erandiks “Lili Marleen”, mis olevat maksnud 10 rubla, aga ega keegi seda tellida riskinud, sest ilmselt oleks see tähendanud paksu pahandust. Ise olin toona alaealine, aga seal oli väga asjalik administraator, proua Endla (seal kohvikus kasutati selliseid tiitleid, mujal oli see pimedal kommunismiajal välistatud), kes oli ise kunagi nooruses lauljana õnne proovinud ja suhtus muusikutesse üldiselt soosivamalt.
Nukker, et hiljem on seda maja ainult ebaedu saatnud, ükski asutus ei taha seal vastu pidada, ja eks seal on ka kirjeldamatult koledaid kõrtse olnud. Jäi ka minu jaoks arusaamatuks, kuidas saadi luba lammutada ajalooline sisustus, suur funktsionalistlik peegelseintega trepp, tõeliselt kuninglik sissejuhatus kõrgekvaliteetsele kohvikule. Keegi võiks taibata, et kohvikute kunagine “ümberpubistamine” on jätnud ühe niši täielikult täitmata. “Kultase” võiks mingi mõistlik instants üle võtta ja seada endale eesmärgiks taastada kunagised tehnilised saavutused, nagu otse maja alla liuglevad suured välisaknad; taastada ruumide algne planeering ja väike ansamblilava.
Üldse, neid söögi/joogikohti, kus Tallinnas leiaks klaveri, on jäänud väga väheks. Paar aastat tagasi käisin ühe noore Moskva lauljatari Katja Trebelevaga pärast tema külalisetendust ringi. Raha hakkas otsa saama, mõtlesime, et käime ühest kohast teise, tema laulab ühe aaria, mina saadan klaveril, ja küsime selle eest veini! Käisime “Kloostri Aidas”, “KuKus”, “Tänavas” (seal on Pariisi klaver aastast 1854, vanas häälestuses, pool tooni madalam) ... saimegi! Selgus, et ega palju rohkem klaveriga kohti olegi, praegu meenub veel “Cafe Anglais” ja “Eeslitall”, ongi kõik. Pole enam isegi kohvikumuusika mängimise võimalust.
Ja küllap pole inimestel tõesti enam üksteisega huvitav vestelda.”