K&E leksikon

Koostanud: Karl Kello

Aietes

Evengi šamaani kroon. Ida-Siber, 19. sajand.

Aietes on müütilise Aia-maa valitseja ja Päikese poeg. Et aia tähendab vanakreeka keeles lihtsalt maad, annab Aietest teatud määral võrrelda maavanemaga. Samas kehastab ta allilma isandat, Aia-maa teati asuvat surmakaares ja teispoolsuses. Aietese valdustesse suundusid argonaudid kuldvillaku, s.o kuldkiirse päikesesümboli järele.
Päikese poeg Aietes valitses oma müütilist päikesemaad samal kombel kui läänemeresoomlaste Päevapoeg Päivölät. Aietes kandis peas neljanurgelist kuldset kübarat, mis säranud merelaintest tõusva päikesena (Argonautika 3,1228–1230). Kohalikul Päevapojal olnud vastavalt kolmeharuline kuldne kübar peas, mis paistnud kui see päike pealt metsa.
Eesti põrguline kandnud peas nii kandilist kübarat kui ka kolmeharulist mütsi. Kohalikku kuradit nimetatud teinekord otse kandilise raudkübara meheks. Nii äikese- kui ka päikesejumalust kehastav kurat võinud olla samuti kolmesarveline. Kolmeharuline peakate resp. kolm sarve on ürgse päikesejumaluse atribuut, ruut ja romb on kiviaegse allilma isanda sümbolid, neljakandiline nimbus peakohal on maajumala tunnusmärk. Alates pronksiajast kuuluvad kolme- ja neljaharulisus päikesesümboolikasse mõlemad.

Aia-maa

Aia on kreeka mütoloogias Päikese poja Aietese maa. Vanad kreeklased tundsid Aia-nimelist päikesemaad üksnes kuulu järgi, see arvati asuvat Kolhiidas. Aia-maale võttis argonautide eesotsas riskantse retke ette Iason, Aisoni poeg. Aia-maale minnes võeti suund surmakaarde, surmakaar aga tähendas kreeklastele lääne- või põhjakaart, mitte idapoolses elukaares paiknevat Kaukaasiat.
Emake maa on kreeklastel Ge ehk Gaia. Ge, gaia ja aia aga tähendavad vanakreeka keeles maad kõigis neis tähendusvarjundeis kui meilgi. Aia asukad peaksid otsetõlkes olema lihtsalt maarahvas.
Ai(a) tähistab tõenäoliselt kiviaegse allilma isanda valdusi, maad ja tulist põrgut, ning tõenäoliselt teda ennastki, s.o äikese- ja päikesejumalust. Päike usuti asuvatki põhiliselt allilmas, kust ta üksnes ajuti tõusnud ülailmsele lennuteele.

Aai

Aai ‘iidisa’ on muinaspõhja mütoloogias esimese inimese (kasu)isa. Saatusest oli sellele Aai kasvatatud esimesele inimesele määratud ette orjaks saada ja orjaks jääda. Et ei germaanlased nagu ka kindlasti ükski teine endast lugupidav rahvasugu ei loe ennast orjade järeltulijaiks, tuleb Aais näha muinasgermaanlaste jaoks võõra ja tõenäoliselt vaenuliku pärisrahva esiisa. Aai laste all mõeldakse seega nähtavasti kõige vanemat kohalikku rahvasugu, kes tehti orjadeks või keda sooviti näha orja seisuses.
Aai olnud ürghiiu ihust tekkinud kääbus, ta olevat juba ammuilma allilma elama asunud. Aai kääbuslik olemus meenutab seda asjaolu, et ka eesti kääbus kehastas algselt kääpas asuvat surnut või tema hinge, kes on ühte sulanud maa-all eluaset pidava esivanemaga.
Aail tähendab nanai keeles vanemaid vendi. Mütoloogilises kontekstis esindavad vanemad vennad isapoolseid esivanemaid. Nanaisid (na ‘maa’, nai ‘inimene’) annab võrrelda nii maarahva eestlaste kui ka lätlastega, kes nimetavad end maarahvaks.
Aai lastel võiks oletada üht-teist ühist aialastega.

Aiatar

Aiatar ehk äiätär on keegi müstiline, et mitte öelda müütiline kuju, tema nimi seostub sõnaga äi, äike. Wiedemanni teatel peeti aiatari ehk äiätäri kuradi emäks, vrd soome Äijätär.
Ürgkeelne ai käibib tänases eesti keeles kujul äi ‘mehe- või naiseisa’; ka: ‘vanaisa, kurat, äike’.
Soome keeleteadlase ja etnograafi Castréni järgi olnud laplastel Ukko nimeks Aija, Aije, Aijeke, mis suguluses soome äijäga, s.o vanataadiga. Eesti põrguline on iseloomulikult Äi (äio), soomlastel vastavalt Aijö. Äi tähistab samuti vanaisa, sellest on tulnud sõna äike (kui müristab, siis vanaesä tõrelep). Põrguline Piru on soomlastel nii Äijön poika kui ka Äijätäri poeg.
Soome mütoloogia tunneb ka kedagi Ajattara-nimelist metsaeite ning jahimeeste eksitajat. Ajattara on hämara päritoluga paha vaim, nõiaeit ja metsaeksitaja, painaja ja mara.

Ajeke

Aieke on lapi piksejumal. Kui Aieke astub pilvi pidi, kärgatab kõu.Vikerkaar on tema vibu.
Lapi Aieke on lihtsalt eesti äike. Aieke on laplaste esiisa, kui see jyrisee, on tema nimeks juba Tiermes.
Lapi müristajamees Aieke-Tiermes jahib kuldsarvelist päikesehirve, kes kihutab päikeseteel. Kui loom kätte saadakse, on ka ilma ots käes – maa süttib tulesse, tähed langevad maha, kuu kustub, päike pimeneb, maast jääb järele paljas põrm ja tolm.
Soome Kaleva poeg on ühtlasi Äijön poika. Soome loitsudes kuuluvad Äijöle ja Äijö pojale kirves, kivi, haamer, oda ja tulenool – kõik kiviaegse allilma isanda atribuudid. Äijön poika oskab tulega ümber käia – miks mitte, sest allilmas põrgus põleb igavene tuli. Äijön poika käsitseb taevast maa peale sadanud tuld, mistõttu samastub pätevä Päivän pojaga, kes mihkel sama töö peale.
Piru on Äijön poika – mida tuleks tõenäoliselt mõista nii, et piksejumal ehk äike on allilma isanda poeg resp. võrdkuju. Piru vastab balti Perkunasele ja eesti põrglasele-põrgulisele. Eesti põrguline pole kedagi muud kui kiviaegne allilma isanda resp. maajumala kehastus tänases aegilmas.

Aides

Aides (etruski Aita), teise nimega Hades, lühend Aïs, on kreeklaste arhailine allilma isand, nn allilma Zeus. See allmaailma sünge kuningas oli kardetud, kuid mitte õel jumal, kes samastus maapõuevarade isanda Plutoniga.
Aidesele kuulus kurikuulus kiiver või müts, mis muutis kandja nähtamatuks. Seda mütsi kasutas Perseus gorgo pea hankimisel. Nähtamatuks tegev peakate kui põrgulise kübar tuleb ette ka eesti-läti mütoloogias.
Aidese tiigis teati seisvat piinavas janus vaevlev Tantalos – kui mees jooma kummardanud, kadunud vesi tema huulte eest ja imbunud sedamaid maasse. Kui Tantalos end sirgu ajanud, ilmunud vesi taas nähtavale. Tantalose pea kohal rippunud ähvardavalt kivimürakas, mis arvati olevat päikeselt pärit. Allilma isanda tiik ja päikesekivi meenutab millegipärast päikesetule ja taevast pärit rauaga seostuvat põrgu umbjärve soome loitsudest.
Allilma isandat resp. maajumalat peeti inimsoo esiisaks. Muinaspõhja Aai, kreeka Aides, lapi Aieke, eesti äi, soome äijö – kõigis neis müütilistes meestes oleks justkui põhjust näha ürgesiisasid.

Ainu

Ainud nimetavad end tegelikeks ehk tõelisteks inimesteks. Ainusid võib seega võrrelda nii eestlaste ja lätlaste kui ka paljude teiste vanade rahvastega, kes ütlevad enda kohta vastavalt kas ‘maarahvas’, ‘maa inimesed’ või lihtsalt ‘inimesed’.
Ainud jõudsid Jaapani saartele 12 000 aastat tagasi, seega ligikaudu samal ajal kui inkade esivanemad Andidesse ja tulevased aistid taganeva jää järel tulles meie maile. Aistideks ehk aestideks kutsuti kirde pool Visla jõge asuvaid rahvaid, tõenäoliselt leedulaste-lätlaste ja võimalik, et ka eestlaste esivanemaid.

Laps imeb karu jõuga. Loode-Kanada.

Ainud on üks ürgsemaid ja saladuslikumaid rahvaid maa peal. Keegi ei tea, kes nad on ja kust pärit. Neid on peetud isegi neandertaallaste järeltulijaiks. Ainumosiri (Ainude maa, s.o Inimeste maa) hõlmas omal ajal lisaks Jaapanile ka Sahhalini, Kuriilid ja Kamtšatka. Egiptimaagi öeldi ajaloo koidikul olevat lihtsalt Inimeste maa ning inimene tähendas algselt egiptlast. Eskimod kutsuvad ennast tänase päevani inimesteks ja nimetavad Gröönimaad Inimeste maaks.
Ainu ja karu usuti pärinevat ühest esiisast. Karu kasvatati kodus rituaalsetel eesmärkidel. Kui karupoeg oli väike, imetas teda ainu naine. Et naine imetand karu poegasi, räägivad meiegi pärimused. Seega uskumus, et karu on inimese poolvend, põhineb reaalsel alusel – inimlaps ja karu on ühe põlve pääl istunud ja ühte rinda imenud.
Virust pärit maailmarändur Krusenstern külastas aastal 1805 esimese Vene ümberilmareisi juhina Sahhalini rannikut. Ainude heasüdamlikkus (mis väljendunud nii näojoontes kui ka kõnes ja käitumises), külalislahkus ning väärikas tagasihoidlikkus, sh ükskõiksus kingituste suhtes, jättis parunihärrale nii sügava mulje, et ta pidas ainusid parimaks kõigist rahvastest, kellega tal kunagi tulnud kokku puutuda.
Ainu keelel (= inimeste keelel, vrd maarahvas ja maakeel) puuduvat sugulus ühegi teise keelega. Eestlase kõrva jaoks tuleks see siiski tuttav ja kodune ette. Ainu keelt iseloomustab meloodilisus, s.o vokaalide küllus nagu eesti keeltki. Ainu ei haugu ega susista rääkides. Ainu ütleb: hing läks raskeks – selle asemel, et öelda ma vihastusin (vrd ajas hinge täis, hing sai täis.). Ainu kotan tähendab kodu alatest kodumajast ja -külast kuni kodumaani välja; kotan võib koosneda ka ühest majast, vrd eesti kotun, kotahn ‘kodus’.
Kogu loodus oli ainude jaoks jumal. Vajaduseta ei võetud ühtki elavat puud maha, kividelgi usuti eluvaim sees olevat. Ainu pärib nime surnud inimeselt nagu meilgi kombeks. Ainu neiu võis teatud puhkudel valida ise endale mehe, selles abiellumistavas leiame üks-ühest vastavust eesti omaaegse tupelekutsumiskombega. Abielu-eelne vaba käitumine asendus ainudel abielu-aegse truudusega nagu siinmailgi.