Suvisted ja leedo – kaks murdepunkti

tekst: Ahto Kaasik
Härjapea Koja kirjutaja


SUVISTED ehk suvistepühad, suvepühad, suipühi, kasepühad, meiud, karjasepühad, kiigepühad, munadepühad, tõupühad.

Aeg. Suvisted jäävad ajavahemikku 10.V – 14.VI ning on kirikukalendri nelipühadega ühel ajal. Tänavu siis 19 lehekuud. Kevad on täies jõus ja suvi on algamas. Vili on külvatud, sõnnik veetud. Nüüd on aega ja nüüd on paras aeg paluda põllule õnnistust ja sigivust.

Tähendus. Suviste tähndus on Põhja- ja Lõuna-Eesti jaoks erinev. Lõunas on see eeskätt suve vastuvõtmise ja neaiste püha, Põhja-Eestis aga lisaks muna- ja kiigepüha.

Meeleolu. Tundelaengult on suvisted sarnased munapüha, leedo ja jõuludega. Suvisteid oodatakse rõõmsa ootusärevusega ning elevus püsib terve pühadeaja. Inimesed on rõõmsad, sõbralikud ja avatud. Suvisterõõmuga seondub teatav pühalikkuse tunnetus, millist tänapäeva Eestis kohtab üha harvem.

Suvistelaupäev, 18 lehekuud. Kogu elamine koristatakse erilise hoolega, isegi hoovid ja jalgrajad pühitakse puhtaks. Tehakse karjasekakku, munavõid jm pühadetoitu. Põhjas on nüüd viimane aeg parandada või ehitada kiige. Köetakse saun ja käiakse saunas. Haljaste okste ja lilledega koos tuuakse koju elujõudu ja edenemist. Noori kaski ja kaseoksi, harvem toomingaid, kadakaid, kevadlilli, võhumõõku ja kalmuseid pannakse tubadesse, õue, õueväravasse, katuseräästasse, peenarde vahele, kiigeplatsidele ja vahel isegi kõrvalhoonetesse.
Setumaal on suvistelaupäev kevadise pekopüha aeg. Kohati on naised ja mehed pidanud seda eraldi.
Nii suvistel kui leedol viivad poisid väljavalitu akna alla salaja noore kasepuu – armukase. See on märk kosjaplaanidest. Kui tüdrukule on tooja meeltmööda, viib ta kase tuppa või seob hommikuks selle külge vöö.

I suvistepyha, 19 lehekuud. Tube ei tohi pühkida. Lõuna-Eestis kogunevad naised kergopeole omi asju ajama. Päeval käiakse perega omaste kalmudel. Setus on sel puhul kombeks kalmud kaseokstega üle pyhkida ja ääristada. Kalmudel võetakse einet, mille hulgast ei tohi puududa keedetud munad. Õhtul kogunetakse kiikuma ja tantsima.
Teisel ja kolmandal pühal käiakse sugulastel külas ja pidutsetakse kiige juures.

LEEDOPÄEVA pärimus on rahvakalendris ülekaalukalt kõige mahukam ja sellest võiks kirjutada raamatuid. Siinolev ülevaade jääb ruumipuudusel paratamatult pealiskaudseks.

Kõigepealt nimest. Miks öelda harjumuspärase jaanipäeva asemel leedopäev? Nimetus jaanipäev on jälg kiriku omaaegsest katsest anda põlisrahvaste suvisele pööripühale kristlik tähendus. Jaan on ju rahvalik mugandus juudi Johannesest. Vähemalt meie maal äpardus tollane katse täiesti. Ja kuna meil on heameel tõdeda, et leedopärimus on maausuline, võiksime seda püha nimetada maakeeles.
Ilmselt ei saa me kunagi teada, kas Muhus kaasajani tuntud leedu-leedo on kohalik sõna või oli kunagi kasutusel kogu Maavallas. Võimaliku üldise kasutuse kasuks kõneleb seik, et sõna leedo on mingil määral seotud Läti liigoga. Seoseid võib aimata soomegi keelega, kus lieto tähendab mahedat ning õrnast.
Leedol on muidki maakeelseid nimetusi: suvine pööripäiv, suvepööripäev, püäripääv, päevakäänak, päiväkäänäk, päiväkäändjäne, päevapesa, pesapäev ja suured päevad. Suvisted ja suvehari kui muistsed leedopäeva nimetused jäävad kahjuks siiski vaid oletusteks.

Aeg. Pool aastat järjest, alates uue ajastaja päevast (25 XII), on päevad läinud pikemaks. Nüüd on päike keskpäeval taevalael kõige kõrgemal ja tema võim on kõige kangem. On suured päevad. Paar päeva enne ja paar päeva pärast pööripäeva on päevad ühepikkused – päike on pesas.

Tähendus. Leedo on suvine pööripüha – päevakäänak. Maa pöörab end. Siitpeale lähevad päevad lühemaks ja ööd pikemaks. Leedo on elurõõmu ja jõukogumise aeg. Leedotuled on ju rõõmutuled. Paljugi, mis nüüd ette võetakse, on seotud sellega, et päikese ja kõige elava jõud on parasjagu väga suur. Nüüd on paras aeg koguda jõudu enesele, oma karjale ja põllule.

Ettevalmistused. Leedopäevaks tuleb hakata juba varem valmistuma. Kes teeb koduõlut, peaks selle käima panema nädal-paar varem. Kellel on kodus piimakari, varub nädala jooksul piima ning valmistab sellest kohupiima, sõira ja võid. Lõke tuleks valmis seada päev-paar varem ja kindlasti sinna, kus seda on tehtud varemgi.

Leedolaupäev, 23 pärnakuud, on parim aeg saunavihtade tegemiseks, samuti kosutava heina ja ravimtaimede kogumiseks. Tehakse pühadetoitu – saia, munavõid, korpi. Kariloomad ehitakse karjamaal pärgadega ja aetakse varakult koju. Hoolikalt koristatakse toad ja köetakse saun. Sauna minnakse loomulikult värske vihaga. Kui toad on puhtad, tuuakse sisse kaseoksad. Värskeid oksi pistetakse majaräästasse ja nendega ehitakse kiiged. Kaseokstest võib teha suurema ringi ümber tule. Kõik kodused tööd ja talitused tuleb aegsasti lõpetada.

Tule tegemine, tulele minek ja seal olek on tähtsamaid asju leedopäeval. Tulele peaksid minema kõik, kel jalg kannab. Esiteks seepärast, et leedotulel käimine toob suurt tulu ja teiseks seepärast, et leedotulel käimata jätmine võib kaasa tuua õnnetuse. Ja tulele peaks minema just jalgsi, sest seegi toob tervist. Igaüks peaks tulle viima kasvõi raokese.
Ammustest aegadest peale tehakse leedotuld kahte moodi. Esiteks metsas, lohu sees, vaikselt oma perega. Teiseks avalikult ja võimalikult avatud ja kõrgel kohal. Kuna leedotuli õnnistab sinnamaani, kuhu ta paistab, pannakse väiksem tuli tihtipeale posti otsa. Enne rahva kogunemist pannakse põlema väike tuli – kutsesõnn. Suur tuli süüdatakse siis, kui rahvas on juba koos.

Leedoõhtune söömaaeg peetakse tule ääres. Seal võib olla head-paremat, kuid kindlasti peaks olema piimast valmistatud roogasid. Esimene osa kõigest toidust ja joogist – leedokahi – pannakse urikivile või tulle. Toidujääke ei viida koju ega jäeta vedelema, vaid visatakse tulle või siis maetakse maha. Küllap igas peres ja igas kandis on kombed isemoodi, Hallistes ja Karksis aga sellised: [—] Jaanilaupäeva õhtul tehti tuli ja aeti elajad ja lambad kolm korda ümber tule jaaniheinu ees kandes, mille järel heinad loomadele ette anti. Pärast seda käis perenaine söögiga ees, pere ja lapsed järel, kolm korda ümber tule, pani söögi maha, võttis söögi juurest salaja ohvrikivi jauks ära, ilma et teised seda tohtisivad näha – seda püha saladust ei julgenudki teised tähele panna –, viis ohvrikivi peale ja ütles: “Maa ema, sa andsid mulle, nüüd toon ma sulle, võta vastu, mis ma su käest saanud olen!” Selle järel istusivad kõik tule äärde, sõivad, jõivad, olivad rõõmsad ja laulsivad.
Kuna leedotulel on suur võim, võetakse sellest tunglaid koju kaasagi. Nendega saab suitsutada kariloomi, keda tulele ei saanud viia, ja kogu majapidamist. Ikka selleks, et oleks tervist ja õnne.

Leedokaste on imelise väega. Ta annab elujõudu, ravib igasugu haigusi ja õnnistab majapidamist. Õieti kogutud, kindlalt suletud pudelis ja hämaras hoitud leedokaste säilib kasvõi 50 aastat.
Leedokastes võib alasti püherdada. Kastet võib koguda valge puhta linaga ja väänata välja mingisse nõusse. Muidugi ei või seda teha pesupulbri ja kraaniveega pestud linaga ega ka teiste nähes.

Leedopäev, 24 pärnakuud, on püha. Tööd ei tehta, tube ei pühita. Käiakse omaste kalmudel ja külastatakse sugulasi. Kalmudel ka süüakse. Vanasti ehiti kaseokstega sõiduvankrid, nüüd võiks ehtida ju ka autosid.