Kui inimene on kadunud,
tuleb ta üles leida

tekst: k&e

Kadri Vollmannile on suguvõsa uurimine tagasi andnud elumõtte ja tunnetuse, et kuulud tervikusse, mille nimi on EVERTi suguvõsa.

Et maailma rahvas põlvneb Aadamast ja Eevast, on vähemalt kristlastele (sealhulgas ka eestlastele) vastuvõetav. Miks siis uurida oma eellasi? Oleme ju kõik omavahel sugulased! Tänapäeval on kõigil kiire, milleks raisata aega sellise tegevuse peale, mis midagi sisse ei too?
Inimesed vaatavad hardumusega erandlikele asjadele ja inimestele, panevad neid tähele ja arvestavad nendega. See, mis toimib iga päev, mis arvatakse olevat tavaline = tühine, ei huvita kedagi. Vaatama minnakse seda, mis on erandlik, sellele jätkub aega ja raha. See on inimlik.
Mind pani haarama õlekõrrest tunnetus, mille tekitas minu eluviisi oluline muudatus: elanud, õppinud, töötanud ja abiellunud Tallinnas, üles kasvatanud koos abikaasa Jüriga kolm last (2 poega ja tütre), pärast 34 aastat kestnud linnaelu, oli mul võimalus tagasi pöörduda isakoju Viljandimaale. Maaletulek toimus 1991. aastal, peale suurt eufooriat, laulvat revolutsiooni ja Balti ketti, kus seisin ka ise. Tulin tagasi KOJU.
Leidsin, et minu tagasitulek oma isakoju, mis oli ka minu koduks esimesed üheksa eluaastat, oli täiesti loomupärane ja ainuõige, aga külaelanikud püüdsid ära mõistatada, mis eriline selle taga peitub. Pidi ju olema midagi erilist, et inimene oma elu viimasel kolmandikul sellise elumuutuse ette võtab.
Hakkasin tuge otsima, et tõestada, kõigepealt endale ja siis teistelegi, et minu tegu oli õige, loogiline ja loomupärane. Otsisin õlekõrt, millest kinni haarata.

Üks õlekõrs oligi suguvõsa uurimine

Teades, et meie suguvõsa esindajad on elanud pikka aega (alates 1702. aastast) Everti talus, sain hingele tuge, juurde veendumust, et ka mina kuulun siia. On Everti talus elatud enne mind ja kindlasti elatakse ka peale mind. Elu jätkumiseks talus olengi siia tulnud. Tähendab, on täiesti tavaline, et ma siin tegutsen ja elan.
Mind hakkasid huvitama inimesed, keda isa oli tähtsaks pidanud, kellest ta oli mulle ja minu vennale Märdile läbi aegade rääkinud. Ja kelle nimed ma olin ühest kõrvast sisse ja kohe teisest välja lasknud. Nüüd muutusid nad mulle järsku väga olulisteks, hakkasid saama tervest kogumist tagasi üksikuteks INIMESTEKS. Hakkasin uurima isast järele jäänud pabereid ning mul tekkis vajadus panna need inimesed kirja, et mul endal ja ka minust noorematel oleks huvitav näpuga paberil järge ajades endale teadvustada, kes oli minu eellane ja kes oli eellase eellane jne.
Kui 1992. a 5. juulil kogunesid Everti talu õuele minu vanaisapoolne EVERTite ja vanaemapoolne NIGOLite suguvõsa liikmed, üle saja inimese, siis veendusin lõplikult, et minu pöördumine tagasi koju oli olnud ainuõige, loomulik ja loogiline. Sain kinnitust, et peale minu on veel palju inimesi, keda ühendab looduslik side, mida ei saa keegi olematuks arvata, kirjutada ega ütelda.
Minu tark ja ettenägelik isa oli juba tudengipäevil Tartu Ülikoolis kahekümnendatel aastatel alustanud oma isa sugupuu uurimist ja oma taluperenaisest emalt kuuldud lood üles tähendanud. Elu lõpupoole, kui sai jälle arhiivides uurimistööd teha, täiendas ta oma varasemaid uurimusi. Tema pidas seda aega ja raha nõudvat tegevust iga haritud inimese kohuseks: teada, kes olid enne teda. Isa oli mulle suguvõsast rääkinud palju ja võtnud mind kaasa endaga sugulaste poole, et ka mina nendega tuttavaks saaksin. Nähes, et mind need külaskäigud eriti ei vaimustanud, lausus ta: ”Ega enne neljakümnendat eluaastat, üldjuhul, inimest ei huvita, kust ta tuleb ja kes ta on, aga peale neljakümnendat eluaastat hakkab huvitama.”

Evertil tunnen end olevat õiges kohas

Endine töökaaslane soovitas mul ühineda suguvõsauurijatega. Sõitsin Viljandisse, astusin seltsi liikmeks ja selle tegevuses osaledes hakkasin leidma vastuseid küsimusele: miks ma just siin, Evertil, tunnen, et olen õiges kohas. Nii tundsin saabumisest alates. Minu eellased, kes on, pereloost teada olevatel andmetel, tulnud naabertalu saunast ja rajanud Uusna mõisniku käest loa saanuna tema metsa talu, olid EVERT (peremees) ja REET (perenaine). Hiljem peremehe nime järgi sai talu nime EVERTI (rahvasuus ÄHVARDI). Priinimede võtmise aegu läks EVERTi talust välja kaheksa meest, kes kõik ei olnud vennad, kuid võtsid endile perekonnanimeks EVERT.
Midagi ülimalt väärtuslikku on minu eellastest selle 299 aasta jooksul jäänud siia kohapeale. Ei ole ma veel kordagi Everti talu õuel hirmu tundnud, nagu seda vahetevahel pimedal õhtul mujal liikudes olen juhtunud tundma. Siia taluõuele on jäänud midagi positiivset, midagi sellist, mis paneb mind tahtma teada saada rohkem nendest inimestest, kes siin on elanud enne mind, midagi teada saama nende mõtetest ja väärtushinnangutest.
On teada veel Everteid, kes ei ole omavahel sugulased, ja sugulasi, kelle nimeks on Ehvert, Eward – kuidas kusagil on kirikuõpetajad ütlemise ja kuulmise järgi kirja pannud.

Kadunud tervikut taastamas

Minu isa tutvustas kodu-uurijatele omaenda väljatöötatud sugupuuskeemi. See kujutab endast puu aastaringe, kuhu igale erinevale ringile oli paigutatud üks põlvkond. Tol ajal ei olnud teada, et keegi teine oleks enne teda sellist skeemi kasutanud. Mina, sel ajal Tallinna Ehitustehnikumi õpilane, aitasin tal üht sellist skeemi näituse jaoks välja joonistada.
Kui käin kodukäsitöö laatadel tutvustamas taluköögis pliidil ja potis valmistatud juustu, sõira, kohupiima, siis võtan kaasa ka oma sugupuu koopia. Inimesed tunnevad selle vastu huvi.
Tänapäeval, mulle tundub, on kaduma läinud TERVIK. Kõige suurem tervik, vajalik inimese eksistentsiks, on loodus. Väiksem, aga tähtsaim tervik inimese jaoks on ta ise. Meie riigi ametkonnad on inimese jaganud neljateistkümneks tükiks (ministeeriumid) ja võib olla veel rohkemaks, kui arvestada juurde ministeeriumide allasutustes toimiv eripära erinevates maakondades. Vaadeldes üksikut, teadmata midagi tervikust, on aga väga lihtne teha ekslikke otsuseid. Linnainimesena olin harjunud “tükeldamisega”. Tulnud maale, läks mul kaheksa aastat aega, et saada aru, mis ümberringi toimub. Miks kõik teavad teooriat hästi, aga vastuvõetud otsused ei toimi.
Talu on minu jaoks inimesest järgmine tervik. Talus elas enamasti vähemalt kaks põlvkonda, mõnikord ka rohkem. Noorte ja vanade vahel toimus loomulik informatsioonivahetus, iga päev, iga tund õpetati elu kodus. Selleks ei olnud koolis vaja lisaõppeainet. Koolis õppisid inimesed lugema ja rehkendama. Talus on inimene ja loodus silmitsi. Kui nad on sõbrad, siis elu laabub, ja kui vaenlased, siis kestab võitlus, kus alla jääb ikka inimene!
Omal ajal huvitas Lagle Parekit see jõud, mis toetab vanamemmesid, kes elavad maal metsakolkas, lagunevas majas, kuid tulevad sulle vastu väärikaina, uhkelt pead püsti hoides, ja on suutelised teistele tuge andma. Ma julgen arvata, et koostöö Loojaga ongi see jõud, mida inimeselt ei saa vägivaldselt ära võtta. Neid vanamemmesid ja -taate on maal veel palju, kes võivad teistele toeks olla.

Loodud tasakaalu jaoks

Genealoogiaga tegelevad inimesed, keda siiani olen kohanud, on enamuses tasakaalukad inimesed. Tasakaal on looduses suurim jõud. Kui tasakaal saab rikutud, algavad ettearvamatud protsessid. Nii ka inimene, see algosa, mis moodustab suguvõsa, on loodud tasakaalus olevana. Inimese hing, vaim ja keha – tunnetus, mõtlemine ja füüsis – moodustavad terviku, neid ei saa eraldi käsitleda, nagu seda kaasajal püütakse teha. Kui need kolm on tasakaalus, säilib inimene terve ja terviklikuna ja elab täisväärtuslikku, normaalset, tavalist elu.
Suguvõsa liikmete vahel võivad olla head või halvad suhted, kuid see on ümberlükkamatu fakt, et oleme tervik. Kõige drastilisem lause, mida ma seoses sugupuu-uurimisega olen kuulnud, on: ”Ma astun suguvõsast välja!” Võib muidugi seda tahta, kuid – mida loodus on paika pannud, seda, paraku, inimene muuta ei saa.
Kui ma vaatan Evertite sugupuud paberil ja kaunilt vormistatuna kunstniku poolt, tunnetan ma seda järjekordset tervikut, mis on pidevas muutumises (uued liikmed sünnivad juurde ja vanad liikmed asuvad Toonela teele), aga püsib, suguvõsa eksisteerib. Mina eksisteerin suguvõsa liikmena nii oma eluajal kui ka pärast seda paberil, nimena järgmistele suguvõsa liikmetele.
Olen elumõtte tagasi saanud suguvõsa uurimise kaudu, tunnetuse kaudu, et kuulun terviku koosseisu, mille nimi on EVERTi suguvõsa. Olen väga tänulik oma isale, et ta suguvõsa uurimise suure alguse ja põhjaliku uurimise töö omal ajal ära tegi. Mul oli võimalus sellele toetudes edasi minna.