Meeli Küttim “Kommentaarid Wiiraltile”

Inimese liigiomased veidrused

tekst: Piret Räni

EKA Fotograafia eriala diplomandide näitus Soolalaos.
Osalesid: Julia-Maria Linna, Raul Mee, Reio Aare, Meeli Küttim, Paul Papson, Terje Tunis, Aino Ingrid Sepp, Anneli Kesa, Kristina Klaos, Signe Pohlak, Ulvi Tiit, Daisy Lappard, Maiu Kurvits, Margit Bunka, Laura Kallasvee

Sellel kevadel saavad esmakordselt Eesti Kunstiakadeemia diplomi ka fotoeriala lõpetajad. Eestis polnud seni võimalik fotograafiat kõrghariduse tasemel õppida, alles neli aastat tagasi võeti Kunstiakadeemias vastu esimene lend fotoerialasse. Ent ka nemad pole õppinud riikliku tellimusega kohtadel. Nad on pidanud fotograafiat EKA Avatud Akadeemia õppemaksu vääriliseks ja püüdnud omandada pakutavast parimat.
Fotoeriala loomisel ja arendamisel on suurim aktivist olnud EKA fotokeskuse juhataja Eve Kiiler, kes tõelise missioonitundega on neile noortele koostanud huvitavaima ja kaasaegseima õppekava Eesti Kunstiakadeemias. Suuresti tänu lõpetava lennu tublidusele on alates sellest sügisest tekitatud EKA Fotoerialale ka riikliku tellimusega kohad.
Inimene fotokaamera taga on alati kõrvaltvaataja. Ta jäädvustab protsessi, ent ei tunneta oma osalust selles. Ta on teisel pool masinat, see asetus muudab ta pildistamise hetkeks jäädvustusaparaadi osaks. Tõstab fotograafi sellest maailmast kõrvale. Pildistaja kalkuleerib kainelt kompositsiooni, värve, katiku liikumise kiirust ning vaatevälja emotsionaalsust. Just siin ilmneb kõige selgemini fotograafi ja maalikunstniku erinevus - maalija peab olema hea eneseesitaja, ta kasutab oma emotsionaalset pagasit samavõrra kui värve ja pintslit, osa tema siseilmast leiab tee tema töösse; fotograaf peab olema hea publik, tema puhul oleneb tulemus vaatlusoskusest ja analüüsivõimest, oskusest tabada tegelikkusest see presenteerimisväärne kild. Isegi siis, kui pildistaja lavastab jäädvustusväärse olukorra, oleneb tulemus ta vaatlus- ja sorteerimisvõimest. Seega, minnes vaatama fotonäitust, huvitab meid, kui head vaatlejad on nende fotode autorid, kas nad on leidnud ümbritsevast üles need vaatlusväärsed seigad, osanud olla heaks publikuks keskkonnale ja tegelastele kõikehõlmavast eluteatrist.
Fototudengite diplominäitusel torkas silma, et enamus neist vaatleb “Inimest kui kummalist liiki”. Kõrvaltvaatleja teisest, objektiivitagusest maailmast näib üritavat inimeste motivatsioonidest või harjumustest kuidagiviisi aru saada, aga ikka ja jälle näib leidvat mõne järgmise veidruse, mis ilmestab inimese kui liigi kirjeldamist. Näeme, kuidas veidrad asjaarmastajad inimesed on kokku kasvanud asjadega, mida nad käes kannavad (Julia-Maria Linna fotoinstallatsioonis “Tallinn. Narva. Elva.”), kuidas needsamad tarbimisühiskonna liikmed on suutnud keskkonna reklaamivisioonidega niivõrd küllastada, et nad ei näegi neid valgusreklaame, mis linnaruumi täidavad (Daisy Lappard’i fotoseerias “Tühi sõnum - tühjuse sõnum”) ning kuidas veidrikest inimliigi esindajad on nõus väärtushinnanguid kehtestama liigikaaslaste omatavate asjade järgi (Laura Kallasvee “I Love Labels”). Needsamad veidrad inimesed tunnevad pidevalt vajadust teisi endaga võrrelda ja on kehtestanud ühiskondliku väärtusnormi “normaalne”. Erinevad ühiskonnagrupid nimetavad samade väärtuste alustel grupeeruvaid liigikaaslasi “normaalseteks”. Vaid puudega isikuid eristavad kõik ühtemoodi “normaalseist”, keegi ei taha neid enesega võrreldes samaväärseiks pidada (Daisy Lappard “Tolerants”). Inimesed pole ka kunagu rahul olemasolevaga, isegi mitte perekonnaga. Nii mõnigi neist unistab võimalusest valida endale uus isa või ema (Margit Bunka “Perekonna-albumid”). Samuti näeme inimliigi noorisendite julgematust oma esivanemate käest elu tõsiasjade üle aru pärida, ikka ja jälle küsitakse elutõdesid hoopis ajakirjade-ajalehtede nõustamisrubriigist (Anneli Kesa “Dr. Noormann”). Eelkõige vajavad noored informatsiooni oma tekkiva sugutungi ja sooliste iseärasuste sümptomite selgitamiseks. Ent vaatlejate näitusel eksponeerub ka pildiline manifestatsioon inimesest kui oma sugutungi ohvrist (Paul Papson “Nimetu”).
Kummalised on need inimesed ikka küll. Iseäranis ei suuda nad midagi peale hakata oma siseilmakaemustega. Surma nad kardavad, teispoolsusesse tahavad uskuda aga ei oska. See tekitab kummastava teadmatuseloori, mille abil surmaga seonduvat taas ja taas müstifitseeritakse. Millal muutub reaalsus ebareaalsuseks? (Reio Aare, Terje Tunis). Inimesed ei suuda ju isegi enesele ära seletada, kes nad sellised on. Hei, inimene, kuidas Sa vastaksid, kui keegi sult küsiks “Kes Sa oled?” ega rahulduks vastuseks nimega vaid sooviks teada midagi sügavamat ja põhjendatumat, midagi mis tuleneb sinust endast ega ole seotud ühiskondlike nimetuste või seostega (Aino Ingrid Sepp, lühifilm “33”).

Maiu Kurvits “Fundus”

Inimesed leiavad ka endile kultusobjekte ja -subjekte. Kõikvõimalikes eluvaldkondades on kehtestatud kuulsusi ja eeskujusid. Ent maailm ju muutub ümberringi. Kas me saame teda lahtimõtestada endisaegsete kuulsuste maailmapilti järgides? (Meeli Küttim, “Kommentaarid Wiiraltile”)
Üks suuremaid veidrusi inimeste elus on oskus liigikaaslastele haiget teha ning nende elu ja põhimõtteid mitte hinnata. Kohe näitusesaali ukse kõrval võtsid meid (publikut) vastu vaatleja Signe Pohlaku fotojäädvustused seeriast “Kallis, ma armastan Sind”. Neil piltidel me näeme inimeseks olemise ülimat veidrust - võimet teha haiget ja saada haiget, ning sellest tulenevate vaimsete vapustuste läbi saavutatavat eneseallasurumisvõimet. Enesesseusu kaotanud inimene kaotab ka julguse. Fotodel klammerdub noor tüdruk seina külge, ta poosidest ja ümbritsevatest detailidest aimdub koduvägivalda. Tüdruk kardab ja kaotab jõu. Ta ei astu oma käiku, ei leia sellest olukorrast väljapääsu, kuna selle on loonud keegi, keda ta armastab, kalliks peab ja austab. Miks inimene sellises situatsioonis hoopis olukorda ümber ei hinda, harjumuspärasid ei mineta, ega otsi teed uute võimalusteni? Sest ta on veider, ta surub end alla.
Sama kummaline on inimese soov sõdida. Inimene hindab omandit, territooriumi ja enesekeskseid põhimõtteid nii kõrgelt, et ta on valmis oma paremad pojad selle nimel lahingusse surema saatma (Raul Mee “Born to Die”). Samas oleks see nagu mäng, ühiskondlik male, milles enamus inimesi on nuppudeks paari võimuhullu liigikaaslase partiis. Veider, et inimeste loomus on tavad selliseks kujuneda lasknud. Veider, et võim on inimesele niivõrd oluline.
Proovige sellele kõigele kõrvaltvaataja pilk heita. Vaadelge inimese tegutsemisi optikalise eemaldumise abil. Kuidas tundub? Kas on veider ja kummaline?
Aga üks neist vaatlejaist ei jää pidama pealispindseil veidrustel vaid püüab inimest põhjani läbi näha, leida inimkonna ühisteadvuse materjal. Ta ei lase end segada üksikute liigiesindajate käitumisharjumustest. Nimelt Maiu Kurvitsa töö “Fundus” näitab halastamatult inimese liha ja vaimu maist päritolu. Suurtel fotodel näeme ülilähedalt jäädvustatud savikorpas inimihu, mille fragmendid läbi tohutu suurenduse omandavad üldistusvõime ja muutuvad pinnaseks. See võib olla inimliku maisustunnetuse jäädvustus - ühtekuuluvustunne maaga, teadmine kõdunemisprotsesside olemasolust ja kätteõpitud religioosne mälestus esimesest inimesest kui elustatud saviskulptuurist. Siiski on see pigem loodusrahva hingepilt, rohkem tunnetuslik kui analüütiline. Võibolla on see ürgeestluse portree, mis võiks meid lahti raputada harjumuspärastest kultuurikonstruktsioonidest ja panna meid korraks mõtisklema, mis on meie tänapäevases elus see, mille kohta võiks öelda: see on PÄRIS.
Aga jah, kuidas Teie kirjeldaksite inimest kui liiki?