Saksa neljanurgelised ja neljaharulised kuningakroonid, 10. sajand.

Kohalikud kuningad – narrirüüs?

tekst: Karl Kello

Jüriöö ülestõusu algul 1343 valis maarahvas endale neli kuningat. Krooniku sõnul ehtinud neli jüriöö kuningat end kirjude kuubedega ning pannud pähe kullatud kroonid. Midagi aga pidi nende maasoost kuningate kuldsete kroonidega lahti olema, et kroonik pidas kroonikandjaid vajalikuks naeruvääristada ja teha nad ajaloo palge ees narrideks.

Jüriöö ülestõusu algul 1343 valis maarahvas endale neli kuningat, kes tapeti kohe samal kevadel. Järgmisel aastal hukati saarlaste kuningas Vesse. Jüriöö ülestõusu kontekstis sai 1345 otsa samuti liivlaste kuningas – nimelt olid Sigulda liivlasedki tõusnud üles sakslaste vastu ning seadnud oma vanemate seast valitud mehe kuningaks. Eestlaste ülestõusust inspireeritud leedulased tungisid Sigulda alla ja hiljem edasi kuni Valgani. Siguldas tulnud Leedu kuninga juurde keegi liivlane ja seletanud, et ta olla seatud kuningaks; kui tahetaks tema nõu kasutada, siis võiks ordumehed koos kõigi sakslastega minema kihutada. Leedu kuningas aga keeldunud liivlaste kuningaga koostööst, öeldes: “Maamees, sina ei saa siin kuningaks!” ning lasknud tal linnuse ees väljakul pea maha raiuda (Hermann Wartberge kroonika).
Nimetatud mehed pole loomulikult ainukesed, kes kohalike kuningatena ajaraamatu lehekülgedele jõudnud. Kindlasti tuleb meenutada maavanem Lembitu ja liivlaste vanema Lembewalde kaasaegset ning nimekaimu, kuralaste kuningat Lammekini (Lammechinus, rex de Curonia) – kõik need kolm väärikat meest seostuvad nimeliselt ja olemuslikult läänemeresoomlaste müütiliste rahvalaulude kangelase Lemminkäisega, kes Kaleva poeg ja ’tule poeg’. Üks maasoost kuningas jõudis kroonikasse veel 16. sajandil, seda seoses eestlaste viimase suure ülestõusuga Liivi sõja ajal – aastal 1560 seati sepp kuningaks.
Kust neid kuningaid korraga nii palju välja ilmus? Kuningas (vanagermaani kuning) käibis algselt pealiku või vanema tähenduses. Kohalike maavanemate järjepidevus polnud nähtavasti vahepealse aja jooksul kuhugi kadunud. Vajaduse ja võimaluse tulles võis vana institutsiooni kergesti taastada. Kuningaid valiti meil kohati veel väga hilistel aegadel.

Jüriöö kuningate kuldne kroon

Krooniku sõnul ehtinud neli jüriöö kuningat end kirjude kuubedega ning pannud pähe kullatud kroonid. Johannes Renner teatab, et käinud Harjumaa risti ja rästi läbi ning tapnud kõik sakslased, kes kätte saadi, “valisid nad 4 eesti talupoega kuningateks, need ehtisid end kullatud kannuste ja kirjude kuubedega, panid endale pähe neitsikroonid (mis olid sel ajal moes ja kullatud), mis nad olid röövinud, sidusid kullatud vööd ümber oma keha; see oli nende kuninglik ehe.” (Lk 72; Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348). Tallinn, 1960.)
Kroonika tekstist ilmneb selge tendents eestlaste kuningaid naeruvääristada, teha nad ajaloo palge ees narrideks. Midagi pidi nende maasoost kuningate kuldsete kroonidega lahti olema, et kroonik pidas kroonikandjaid vajalikuks mõnitada. Pilt omandab mõnevõrra teise värvingu, kui arvestada, et need kuninglikud peakatted pidid olema kas kolme- või neljaharulised. Tegemist sai olla vaid vana kuningakrooni kolme- või neljaharulise võrdkujuga.
Kolmeharuline kroon sümboliseeris päikesekuningat, neljaharuline kuningakroon ürgse maajumala aujärjepärijat. Maajumala võrdkujuna kandis kuningas omal ajal neljaharulist ja neljakandilist krooni, mis oli Euroopas käibel veel kogu Kristuse sünnijärgsel aastatuhandel. Saksa kuningail olid näiteks veel 10. sajandil peas neljanurgelised-neljaharulised kroonid, Inglise kuningail 10.–11. sajandil kolmeharulised. Huvi võiks pakkuda asjaolu, miks muutus kolmeharuline kuningakroon (pärast kolmeharulise narrimütsi väljailmumist?) viie- või seitsmeharuliseks. Mis aga puutub neitsikrooni, siis Otto III psaltri, ca 1000, illustratsioonil kannab Saksamaa võrdkuju Germania neitsi peas nimelt kolmeharulist krooni.
Koos kohalike kuningatega läks Paidesse ordumeestega läbirääkimistele Lundi peapiiskopile alluv Tallinna piiskop Olavus (Tallinna piiskop 1323–1351; Lundi peapiiskop oli paavsti esindaja Põhjamaades). Miks tuli ta välja koos selle kireva laadatolade kambaga? Vastus saab olla üks – need polnud mingid laadatolad, vaid täieõiguslikud kuningad, kes kandsid kuninga nime, kuldset krooni ja kirjavat rüüd täie õigusega, suurema õigusega kui ükskõik kes teine siin maal.

Jüriöö kuningate kirju kuub

Kui maasoost kuningate kirjud kuued olid sinist, punast ja kollast värvi (mida nad ka väga tõenäoliselt võisid olla, sest ei nimetata ju lihtsalt hallikaspruuni, sinist või punast rüüd kirjuks), siis pidid need seostuma narrirüüga. Narri kirev rüü viitab päikesekultusele. Kollane, sinine ja punane seostuvad päikesesümboolikaga. Narri värvid kollane, sinine, punane on tule värvid, päikese, kuu ja tähe värvid. Sini-puna-kollast rüüd kannab senimaani näiteks dalai laama. Eestlaste piksejumalal teatakse olnud ühes jalas sinine, teises kollane sukk. Kohalik kurat kui ürgse maajumala võrdkuju kandnud kollast, sinist ja punast värvi rõivast.
Krooniku mainingut, et jüriöö kuningad esinesid kirevais rõivais, tuleb tõenäoliselt mõista just sini-puna-kollase rüüna. Narrivärvid on nad sedavõrd, kuivõrd narr esindab tänases aegilmas allilma isandat ja päikselisi. Kolmeharuline peakate resp. kolm sarve on paganliku päikesejumaluse atribuut. Eestlaste kuningad suvatsesid oma kirjude kuubede ja võimalike kolme- või neljaharuliste kroonidega vihjata ilmselt oma suursugusele soole, veresugulusele endise ülimuskonna ja kasvõi põrgulistega, kui soovime. Kuningate moraali- ja õigusnormide vastast tapmist oli ordu sunnitud paavsti ees pikka aega õigustama.

Narrikuningas õhtumaises kontekstis

Narril ja kuningal on üks horoskoop. Narr valitseb ühel päeval aastas kuningana. Juhtub päriskuningas sel ajal surema, jääb narr kuningaks. Õhtumaises kontekstis kohtab narrikuningaid väljaspool narripidusid ja karnevalirongkäikegi. Näiteks läheb noor Parzival kodunt välja maailma vallutama ja püha Graali otsima, kohtlase kehakatted seljas – rüütliks hakanud noormehel avastatakse punase rüütlirüü all narrikuub. Muinasgermaani kangelane Siegfried käib läbi ränkraske kosjatöö, seljas Nibelungide udusaarelt pärit võlurüü, mis sarnane leigarirahva kehakattega, mis omakorda äravahetamiseni sarnane narrirüüga. Maailma lõpus asuv Nibelungide saar olnud võõraste jaoks alati pimeduses, omad aga näinud seal kõike niisama hästi kui nähakse mujalgi nurmi päikese käes. Muinaspõhja Edda-lauludest tuntud idapoolne meretagune Tuleilm Muuspell olnud samuti ligipääsmatu neile, kes võõrad ja kel polnud sel kodukohta. Muuspelli elanikke peeti narrideks – kui maailma lõpus tuleb laev idast ja saabub Muuspelli rahvas, on koos päikeseneelaja igihundiga teel totrad ja narrid (Vanem Edda, Völuspaa).
Keltide vaimsest pärandist väljakasvanud Parzivali ja lohetapja Siegfriedi narrilikku olemust samuti kui Edda-laulude Tuleilma asukate narrideks pidamist ei söandaks küll kuidagimoodi juhuslikuks pidada.

Suur Tõll – suur narr?

Saarlaste vägimees Suur Tõll ristiti võimalik et ametlikult narriks. Tõll (ka Töll, Toll) on igatahes ristinimi. Rahvajutud räägivad, et üks poolmüütilistest Tõllidest, Tõllu vend, valitsenud Valjalas. Liivimaa kroonik Henrik teatab, et piiskop Albert ristis Valjalas isiklikult kellegi suursuguste poegadest esimese. Selle mehega olla enne veel laskutud dialoogi usuasjus. Kohalike suursuguste tähistamiseks kasutab Henrik sõna nobilis (‘suursugusus, kõrgesugusus’), mis tal muidu esineb üksnes Lääne-Euroopa feodaalide puhul. Henrik eristab seega Saare vanemad muudest paganlikest ülikutest, pidades neid kõrgestisündinuiks.
Kas Valjalas ristiti üks Saare päikselistest Tolliks ehk Tõlluks? Saksa keeles tähendab ‘toll’ suurt hullu, sõgedat, meeletut meest, laadatola ja narri. Piibli narr tunnistab oma südames, et Jumalat pole olemas. 13.–14. aastasaja vahetusel ilmus talle pähe kolmeharuline narrimüts. Kas kristlased üritasid kurja kurjaga välja ajada, kasutades võimalust pääseda pahast viimase enda käe läbi? Sõnamaagia teeb imet tänaselgi päeval.
On väga võimalik, et piiskop Albert mitte ei ristinud, vaid ümberristis mehe Tõlluks. Millest ka see vihjatud dialoog usuasjus. Tõllu ja/või tema esiisade tegelik ning esmane ristimine võis olla aset leidnud tunduvalt varem, siis, kui iirlaste või taanlaste kristlik missioon siiamaale jõudis – muidugi, kui üldse jõudis. Mis aitaks üksiti selgitada ka Tõllu abikaasa Pireti nimeloo tausta.Kas Riia piiskop ristis mehe ametlikult narriks sellepärast, et alg-Tõll arvas võimaliku olevat ühendada paganluse kristlusega, et pidas iirlaste (või taanlaste?) võimaliku ristimisesakramendi samaväärseks sakslaste omaga, üritades käia oma teed, nagu eesti mehel ikka kombeks olnud?
Tõll öeldakse ehitanud neitsi Katariinale pühendatud Karja kiriku – miks mitte, sest pole teada, millal ta seda nimelt tegi. Püha Katariina on kristlikus kontekstis vaarao tütar, kes pöördus õigesse usku. Karja ja Muhu Katariina-koguduste varasem olemasolu aitaks muuseas ära seletada Katariina mõistatusliku tungimise eestlaste ning karjalaste müütilistesse rahvalauludesse ja uskumustesse, tema sedavõrd varajase juurdumise maarahva vaimuilma.
Tõll öeldakse sõdinud surmani ristirüütlite vastu – miks mitte, kaitstes oma õigust ja oma rahva vaba valikut. Tõllu veri arvatakse kandunud müütilistest aegadest välja tänasesse päeva. Saare sakslaste juttudes esineb muinasvägilane Suur Tõll palju reaalsemal kujul kui eestlaste ettekujutuses, väidab ajaloolane Voldemar Miller. Baltisaksad käsitlesid teda konkreetse isikuna, saarlaste vapra vanemana. Voldemar Miller on välja uurinud, et pikka kasvu (seitse jalga (2,13 m) ja rohkem) parun Tollid on Suure Tõllu otsesed järglased. Üheadramees Hans Toll (1573), ilmselt vabatalupoeg, osutub olevat parun Tollide esimene kindlalt teadaolev esivanem Saaremaal. Kuulsa maadeavastaja Eduard Tolligi, pärimuste kohaselt hiigla jõuga pikka kasvu mehe, soontes pidi voolama seega tibake päikseliste verd, tibake põrguliste verd.
Tõllu narriks ristimine leidis aset – muidugi, kui üldse leidis – 13. aastasaja alguskolmandikul. Samast ajast või vaid veidi varasemast pärinevad Vanema Edda, Nibelungide laulu ja Eschenbachi Parzivali kirjapanekud. Mis viitab narritemaatika aktuaalsusele tolleaegses kontekstis.
Kolmeharuline narrimüts ilmus kristlikus Euroopas välja 13. sajandi lõpus, samal ajal läks moodi pidada õuenarri. Liivimaa kroonik Henrik teatab, et 1227. aasta kevadtalvel uputati Saaremaal vaarao.