Eesti keele säilimise võimalusi

tekst: Eduard Vääri
Konservatiivide Klubi ja Rahvuslaste Ühenduse ühiskonverentsi «Rahvusriik ja Eesti» 18. märtsil 2002. a. peetud parandatud ja täiendatud ettekanne.

Eesti keele ja eestlaste assimileerumise põhjusteks võivad saada rahvus- ja ohutunde kadumise suundumused. Madal elatustase, laostunud põllumajandus, töötus, sotsiaalne ebavõrdsus, kihistumus jms on tekitanud alaväärsustunde, mida tajutakse end heaolumaade elanikega võrreldes.

Teatakse, et mujal on kõik parem ja ilusam, seda süstib eestlastesse väliskapitali käes olev meedia. Psühholoogiast on hästi teada, et ka kõige suurem vale jätab jälje, kui seda pidevalt korratakse. Seda tarkust kasutati edukalt nõukogude ajakirjanduses, veelgi edukamalt kapitalistlikul meediaturul. Eriti vastuvõtlik on noorem põlvkond: nõukogulik ajuloputus viis 1970. aastate noored massiliselt komsomoli ja kommunistlikku parteisse, kapitalistlik meedia õhutab noori eestlasi minema välismaale elama ja töötama, samuti uimastite, alkoholi, aidsi, kõlvatuse ja kuritegevuse juurde.
Et kõrgeimate hüvedena ülistatakse raha ja füüsilist heaolu, vaimseid väärtusi aga alavääristatakse, ongi ka rahvus ja rahvuskeel liigitatud iseenesest hääbuvate nähtuste hulka. Nagu palju muud, on seegi alusväide üle võetud kommunistlikust arsenalist. L. Breþnevi võimu ajal viimistleti rahvus- ja keeleteooria, mille järgi keeled ja rahvused sulanduvad paratamatult üksteisesse ning maailmakeeleks saab rikastatud vene keel. Praeguses maailmas on surve väikerahvastele ja -keeltele palju räigem: inglise keel on tunnistatud ülimuslikuks maailma umbes 6000 keele kõrval. See avaldub väga selgesti ka Eestis, kus paljudel aladel on ingliskeelne asjaajamine nõutav, annab eelispunkte, võimaldab saada toetusi, välislähetusi, kõrgepalgalisi ametikohti jm.
Et vaimsed väärtused on surutud tagaplaanile, on Eestis tekkinud uuesti meedias tooni andev tõusikute kiht, kelle esindajaid ilustab väsimatult seltskonna- ja kollane meedia. Tõusikuid iseloomustab asjade kultus, välimuse ülistamine, miniskandaalid, vaimne piiratus, harimatus, kõlblusetus, eneseimetlus. Tõusikute kaudu on meedial suurepärane võimalus alavääristada eesti rahvast, keelt, traditsioone, elulaadi, perekonda ja lapsi (nende asemel on kassid, koerad, papagoid ja kanaarilinnud). Tõusikuid iseloomustab peale rahakultuse ja eneseimetluse ka oma keele alavääristamine, slängi kasutamine, samale tasemele laskuvad ka ajakirjanikud, kes tõusiklusest elatuvad.

Psühholoogid ja lingvistid on ammu tõestanud keele ja mõtlemise seose, mis tähendab, et mõtlemine ja keel tekkisid koos ning mõtlemine toimub keelelisel alusel. Tänapäeval on küll igasuguseid muid ekstravagantseid seletusi, millel on aga vähe ühist tegelikkusega. Hõimul, rahval ja rahvusel on oma keel ja mõtlemine, millel on pikad traditsioonid ja ajalugu. Mõtlemine on täiuslik üksnes esimeses, nn emakeeles, mis on lapseeas omandatud. Just selles keeles kujuneb täiuslik sõnavara, grammatika, mõtte- ja väljendusmallid. Harvad on juhtumid, kui inimene on täielikult kakskeelne (on suuteline perfektselt mõtlema kahes keeles). Kui inimene on kasvanud mitmekeelses keskkonnas, võib juhtuda, et mõtlemine on pärsitud ning inimene on poolkeelne ning mõtlemispuudega. Selliseid on olnud Venemaa eestlaste hulgas, on praegu väliseestlaste seas ja alistatud aladel koloniaalmaades. Inimene võib õppida võõrkeeli, kuid rääkides tõlgib ta siiski emakeelse mõtlemise teise keelde. Lingvist võib eksimatult määrata, missuguses keeles esineja mõtleb, sõltumata keelest, milles ta parajasti kõneleb või milles kirjutab. Ka tõlked kannavad alati tõlkija emakeele pitserit.

Eesti kirjakeelt kandsid palju aastakümneid maakoolmeistrid, kes õpetasid lastele visalt eesti keeles lugemist ja kirjutamist. Riiast Tartusse õppima tulnud Kr. J. Peterson ülistas oodis «Kuu» (1818) meie keelt («Kas siis selle maa keel…»). Fr. R. Faehlmann ja Fr. R. Kreutzwald olid küll veel saksa keele kütkes, kuid andsid eesti rahvale «Kalevipoja», mille kangelased tõstsid eestlaste eneseteadvust ja innustasid võitluses vaenlaste vastu. J. V. Jannsen andis aga «Perno Postimehe» esimeses teretamises (5. juunil 1857) eestlastele eestikeelses kirjasõnas tagasi nende nime («Terre armas Eesti rahwas…»), mille orjaaeg sunnismaisuse ja liikumisvabaduse piiramise tõttu oli rahva teadvusest kustutanud. Eesti ja eestlane olid pidevalt kasutusel ladina- ja saksakeelsetes allikates ka siis, kui eestlaste ala oli jagatud mitme võimu vahel. Rahvustunne kujunes ärkamisajal ja sellest alates saame rääkida eesti rahvusest ja rahvuskeelest (viimast reeglistati teadlikult ja teaduslikult).
Rahvustunnet iseloomustab uhkus oma rahvuse ja keele üle, tahe anda lastele emakeelset haridust, olla võrdväärne teiste rahvaste ja keeltega. Enamasti on eelnev seotud ka majanduslike võimaluste ja sündimuse kasvuga.

Eesti rahvuse ja keele arenemises on olnud tõusud ja mõõnad. Tõusuaegadeks on olnud ärkamisaeg XIX sajandi teisel poolel, 1917.–1920. a sündmused koos Eesti Vabariigi loomisega. 1941.–1944. a Vabadusvõitlus, 1987.–1993. aastad koos iseseisvuse taaskehtestamisega. Nendel aastatel sündis palju lapsi, oli lootus rahvuse ja keele püsimiseks. Mõõnaaegadeks olid Aleksander III valitsemisest alanud venestamine (1880. aastatest kuni 1905. a revolutsioonini), nõukogude okupatsioon 1940.–1941, teine nõukogude okupatsioon 1944. aastast kuni taasiseseisvusliikumise alguseni, varakapitalismist tingitud kihistumus ja pettumine riigivõimus (alates 1993. a).
Viimane mõõn on kaasa toonud rahvustunde lahjenemise, oma keele alahindamise ja katastroofiliselt madala iibe. Üldiseks pettumuseks on mitmed väga selged põhjused: suured ebaõnnestumised Eesti riigi ülesehitamisel, keele- ja rahvuspoliitika hägusus, lokkav kuritegevus, seadusetus, karistamatus, riigivõimu saamatus, kommunistliku nomenklatuuri pääsemine võimu juurde, riigivarade väliskapitalile mahahangeldamine, maamajanduse kriisini viimine, meedia müüdavus, kuritegevuse ja moraalituse propageerimine teabevahendites, eesti kirjakeele kasutamisvõimaluste piiramine, muulaste ja nende keele seaduslik soosimine, välispoliitika jõuetus, Eesti sümbolite mõnitamine, ajaloo võltsimine, eestikeelsete koolide laussulgemine jm.
Üldine pettumus on kaasa toonud valimistest osavõtust loobumise, sest ebademokraatlik valimisseadus võimaldab eeskätt endistel kommunistidel kõikide erakondade valimisnimekirjade algusse paigutamise kaudu pääseda korduvalt Riigikokku ja valitsusse (ei ole ju olulist erinevust nõukogude valimissüsteemiga). Valimisliitude keelamine kohalikel valimistel täidab neidsamu eesmärke – vältida ausate ja võimekate inimeste pääsemist kohaliku võimu juurde. Suur osa inimesi vihkab erakondi, sest kõike halba ning hädasid seostatakse erakondadega (rahvuslikud erakonnad on suurerakondade poolt kehtestatud seaduste ja mahhinatsioonide abil osavalt likvideeritud). Mis vahe on praegustel parteidel kommunistliku parteiga, kui juhtideks on samad tegelased?

Muutunud on rahva psüühika: see riik ei ole meie oma, püüame ära oodata parema. Võtame, mis võtta annab, nagunii varastavad ja erastavad juhid kõik, mis võimalik, nagu ajakirjandusest saab teada. (Pärnoja–Liiviku afäär, raudtee erastamine, Kallase miljonid, Iisraeli relvatehing, Vähi jt korteritehingud, maade müük välismaalastele jne). Rahval puuduvad ausad juhid, needsamad, kes tegid kommunistlikku ajuloputust, on nüüd usinalt kapitalismi agiteerimas, teadusliku kommunismi ja marksismi filosoofia prohvetid on nüüd politoloogid ja sotsiaalteadlased.
Tavakodanikul puudub igasugune võimalus toimuvat muuta, sest seadused ja kohtud kaitsevad valitsevat kihti. Elagem siis kuidagi ära, kes on kõrgele jõudnud, see naudib elu, nagu Teise maailmasõja eelõhtul kapitalistlike riikide kõrgkihid seda tegid, enamik elanikkonnast elab vaesuse piiril või näljas.
Milleks luua perekoda ja sünnitada lapsi sellesse heitlikku maailma? Eesti riik on lastevaenulik: laste kasvatamine nõuab suuri väljaminekuid, palju vaeva ja tohutult raha, sest peaaegu mingeid soodustusi lastevanematele ei ole, lastekaubad on kallid, õppevahendid samuti, õppiminegi on muutumas tasuliseks, lasteaedadest ja huvialakoolidest kõnelemata. Väikekoole suletakse igal aastal massiliselt, rasestunud naisi vallandatakse seaduste toel osavalt eriti erasektoris, väikelastega emasid tööle ei võeta. Nii Riigikogu senised koosseisud kui valitsused on olnud varjamatult perekonna- ja lastevaenulikud mehed, kelle pered on lastetud, vähelapselised või kes elavad armukestega. Riigi juhtivad tegelased varjavad kiivalt oma kuulumist kommunistlikku parteisse ja ametlikult soetatud laste vähest arvu.

Rahvus, keel ja sündimus on lahutamatult seotud. Kui igal aastal sünnib 5000–6000 last vähem kui sureb inimesi samal ajal, siis on eesti rahva ja keele hääbumine veel sel sajandil paratamatu. Värskete UNICEFi küsitluste järgi soovib üks neljandik alla 20aastasi noori pääseda elama ja tööle välismaale. Seega on rahvuse ja keele kaod veelgi suuremad. Mitmed teadlased ja poliitikud eelistavad ametlikult oma ala tegutsemisel inglise keelt, suurärimees Joachim Helenius on teinud ettepaneku võtta Eesti riigikeeleks inglise keel, mida Euroopa Liit kindlasti tuliselt toetaks. Riigikogu poolt valimisseaduse muutmise (21. okt 2001) järel on alanud lauspropaganda vene keele riigikeeleks muutmiseks. Seda on tehtud Narva linnavolikogus, vene erakondade ümarlauas 17. märtsil, seda on juhtivatele mõjukatele vene ajakirjanikele lubanud telesaates «Kahvel» (10. veebr 2002) saatejuht Hannes Võrno. Nii ajakirjanduses kui televisioonis on mitmeti tõlgendamist võimaldavaid seisukohti avaldanud Eesti Keele Instituudi juhataja Urmas Sutrop, kelle ametikoht eeldaks siiski eesti rahvast ja keelt ähvardavate ohtude märkamist.
Eesti meedias on mõnikord küll käsitletud ingliskeelsete sõnade vohamist nii kirjas kui kõnes, kuid selle nähtuse ohtlikkust ei ole tahetud märgata. Teame hästi, et Prantsusmaal ja Leedus on karmid seadused, mis kaitsevad rahvuskeelt, meil puuduvad need hoopiski, mistõttu meedia ja reklaam kultiveerivad teadlikult eesti kirjakeele risustamist.
Kuni mõjud piirduvad vaid tõusikute eputamisega, ei ohusta see oluliselt keelt, kui aga rahva hulgas tekib lootusetus ennast ja oma keelt kaitsta, kiireneb eestlaste väljasuremine järsult. Praeguseks on hääbunud meie lähemad sugulaskeeled vadja ja liivi, peagi on järg vepslaste käes. Kas tahame olla kiiresti hääbuv rahvas Euroopa Liidu katlas, kus ju väikerahvastele, nende kultuuridele ja keeltele pole sisuliselt ette nähtud säilimisvõimalusi. Juba peetakse plaane Balti rahvaste ja riikide liitmiseks üheks riigiks, mille pealinnaks saaks Riia. Teine variant näeb ette Leedu liitmist Poolaga ja Eesti ühendamist Lätiga. Ennustuste kohaselt jääb maailma 6000 keelest sajandi lõpuks järele 3000, vaevalt on eesti keel ning rahvas nõrga eneseteadvuse ja vähese sündivuse tõttu nende hulgas.

Mida saaks veel teha eesti rahvuse ja keele päästmiseks?

• Järgmistel valimistel tuleks kandidaatidena eelistada neid, kelle põhieesmärgiks on eesti rahva, keele, kultuuri ja Eesti riigi säilitamine. Kümme aastat võimul olnud jõud on töötanud rahva ja keele püsimise vastu ning ohustanud ka Eesti Vabariigi olemasolu.
  
• Eesti rahva ja keele säilitamiseks on vaja põhieesmärgiks kuulutada ja seadustega soodustada vähemalt kolme lapse olemasolu eesti perekonnas. Igalt avaliku elu tegelaselt, sealhulgas Riigikokku ja volikogusse kandideerijalt, tuleb nõuda laste arvu avalikustamist. Meedia ülesanne on kujundada soosivat suhtumist lastega perekondadesse ja lastesse.
  
• Tunnistada senine rahvastiku- ja rahvuspoliitika täielikult läbikukkunuks. Innustama peab võimule pürgivaid uusi jõude (sealjuures kommunistlikust ahnitsemisest ja ideoloogiast puudutamata noori), välja töötama põlisrahvust kaitsva ning sündimust toetava seadusandluse. Pidada õigeks Aino Järvesoo lastetoetuse programmi (1000 krooni kuus igale eesti lapsele). Muulaste mass eristada rahvuste järgi ning võimaldada nendele tegelikku kultuuriautonoomiat.
  
• Mõista hukka võimul olnud valitsuste tegevus põlisrahva ahistamisel (umbkeelsete lubamine Riigikogusse ja volikogudesse, umbkeelsete massilise sissevoolu soosimist perekondade ühendamise nimel, inglise keele ülimus praktikas jm.).
  
• Pöörduda meedia kaasabil kõikide nooremate eestlaste poole ulatusliku rahvaliikumise organiseerimiseks oma rahva, keele ja kultuuri kaitsmiseks. Põhieesmärgiks peab olema igas perekonnas vähemalt kolm last. Et nimetused nooreesti ja uuseesti on juba kasutatud, võiks tegemist olla põliseesti (päriseesti) liikumisega. Algatus peaks tulema Tartu, Viljandi ja Pärnu noortelt nagu on olnud kõikide varasemate rahvuslike liikumiste puhul. Rahvaliikumine peab olema sõltumatu ning vaba erakondlikest mõjudest.
  
• Sügavuti tuleb analüüsida Euroopa Liidu hüvesid ja pahesid. Praegune eurokihutustöö ei erine põhimõtteliselt kommunistlikust propagandast. Põhjalikult vajab selgitamist, kas globaliseerumisteooria erineb Marxi ja Lenini maailmarevolutsiooni utoopiast või on see Lääne sotsialistide katse vana teooriat uue nimetuse all väikerahvaste alistamiseks kasutusele võtta.
  
• Noorema põlvkonna haritud ajaloolased peavad Euroopa ja maailma ajaloo kogemuste põhjal prognoosima, kui pikk on EL-i kestvus ja mis juhtub selle lagunemise järel. Kas Venemaa haarab meid kohe või mitte. On tekkinud vastuolud EL-i ja Ameerika Ühendriikide vahel, süvenevad konfliktid Lähis-Idas jm. eri rasside ja usunditega maailmaosade vahel, mis võivad muuta ka Euroopa poliitilist olukorda.
  
• Eesti Vabariik vajab võimu juurde tarku puhaste käte ja rahvusliku meelsusega inimesi. Kasuahned asjaarmastajad on oma tegevusega teinud rahvale ja riigile palju kurja.
  
• Kui meie pidevalt väheneval rahvakillul on veel vaimset ja füsioloogilist jõudu, siis suudame võib-olla praegust suunda pöörata ja suurendada eestikeelse rahva arvu.
  Kas aga tahame seda