Selle märgiga võidad

tekst: Ülo Kiiler

Sini-must-valge värvikombinatsiooni eesti rahva sümbolina võtsid kasutusele üliõpilased. Nii üliõpilased kui õpilased on meie vabadusvõitluses olnud alati esirinnas, meenutades kasvõi Vabadussõja õppursõdureid.

Oma meelsust sai väljendada mitmeti, õpilastel olid üheks selliseks võimaluseks abiturientide rinnamärgid. Need märgid, mis Eestis hakkasid levima XX sajandi algul, lasti tavaliselt valmistada sügisel ning abituriendid kandsid neid kogu kooliaasta kuni kooli lõpetamiseni.
Kui aeg eesti iseseisvumiseks hakkas küpseks saama, peegeldus see kohe ka abituriendimärkidel. Artur Taska raamatus “Sini-must-valge 100 aastat” kirjeldatakse vist küll esimest rahvusvärvidega abituriendimärki, mis olevat valmistatud kooli lõpetamise eel 1917. a kevadel. Tallinna Poeglaste Kaubanduskooli lõpetajate märgil oli ülaosas vapikujuliselt sini-must-valge, all aastaarv 1917.
1917. aasta sügisel valmistatakse kullasepp Bergi poolt Tartu Kõrgema algkooli abituriendimärk, millel suur hõbedane kotkas hoiab küünte vahel sini-must-valget vapikilpi. Märgil on veel kooli venekeelsed nimetähed, kuigi lõpetamise ajaks oli võim venelaste asemel sakslaste käes (nr. 1). Sama kullasepp on valmistanud ka EV algusaastate Tartu Kaubanduskooli märgi, millel rahvusvärve hoiab öökull (nr. 2). Veel võib nimetada Viljandi Maagümnaasiumi I lennu märki aastast 1921, millel samuti sini-must-valge vapikilp (nr. 3).
Kui kümmekond aastat tagasi pea igal meist oli rinnas sini-must-valge märgike, siis nüüd kohtab seda aruharva. On tulnud uued probleemid ning taasiseseisvumise aegne meeleolu on kadunud. Sama sündis ka juba varsti pärast Vabadussõda.
Rahvusvärvid kaovad abituriendimärkidelt, esinevad seal teinekord küll, kuid mitte otse lipuna, vaid lihtsalt ilusa värvikombinatsioonina. Huvitava faktina võiks tuua Viljandi Maagümnaasiumi II lennu märgi. Raskete olude tõttu jäi see märk 1921. aasta sügisel tegemata ja lasti valmistada alles 10 aastat hiljem. Tollaste koolipoiste meelsus oli aga säilinud värskena ja märk sai samuti lipuvärviline (nr. 4).
Rahvusvärvid on aga abiturientidel ununenud ainult näiliselt. Kohe, kui võetakse vägivaldselt meie iseseisvus, ilmuvad nad uuesti tagasi, vaatamata ähvardavale ohule, sest okupandid ja nende käsilased ei salli silmaotsastki midagi rahvuslikku, eriti siis rahvusvärve.
Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Gümnaasiumi 1941. aasta lennu märgil (mis siis valmistatud 1940. aasta sügisel) on ülaosas vapikilp rahvusvärvidega (nr. 5).
Sama jätkub ka Saksa okupatsiooni ajal, kuigi tollal need värvid polnud vähemalt keelatud. Protest okupatsiooni vastu oli see siiski. Nii on need värvid 1942. aasta Viljandi Kaubanduskooli märgil (nr. 6), 1943. aasta Viljandi Gümnaasiumi alama astme märgil (nr. 7) ja Viljandi Kaubanduskooli märgil koos vapilõvidega (nr. 8).
Nii on ka pärast vene okupatsiooni naasmist. Värvid on ühel siinkirjutajale teadmata kooli 1945. aasta märgil (nr. 9) kui ka Väimela Põllutöökooli 1946. aasta märgil (nr. 10).
Kuid okupatsioonivõimud haistsid ohtu ja asusid tegutsema. 11. 02. 1948. aastal andis ENSV haridusminister korralduse 1-258, kus oli kirjas: “...keelan õpilastel rinnamärkide tellimise ja kandmise ilma vastava loata...” Sellega muutus ohtlikuks juba igasuguste abituriendimärkide omaalgatuslik tellimine ja Kaalu Kirme meenutab (“K & E” nr. 6 - 1993) seda aega ja Nõmme gümnaasiumi süütut joonia sammast kujutavat märki: ...ühel päeval, kui juba abiturientidena uhkelt vanu lõpumärke rinnas kandes vahetunnis mööda koridori jalutasime, tormas äkki tolleaegne direktor ... kõiki hoiatades meie vahelt läbi: “Pange märgid ära, haridusministeeriumi esindaja on koolis!”

Viljandi Maagümnaasiumis ehk uue nimega II keskkoolis hakkasid abituriendid märkidel kujutama kotkaid. 1947. aasta lennu märki kirjeldab Endel Vingissar (“Sakala”, 16.08.94): “...hõbedast lõpumärgil kõrgustesse püriv kotkas ja tähed VMG. Avalikult ei tohtinud seda kaunist märki kanda. Seda hoiti kuuerevääri all.”
Kahe järgmise lennu paralleelklassid lasid valmistada erinevad märgid, kõigil kotkad. 1948. aasta b klassi märgil olev kotkas meenutas väga vana Sakalamaa vapikotkast (nr. 11).
1949. aasta b klassi märk läks aga veel kaugemale: sellel oli koopia kaitseliidu kotkast, ainult EV vapp kotka küünte vahelt puudus. Tõnis Kask (“TMK” 3 - 1995): “...lõpumärgi, kuhu panime Kaitseliidu kotka ja sini-must-valge.” Värvid olid tegelikult sinine, must ja hõbe (nr. 12). See oli sõjajärgsete abituriendimärkide tipphetk. Asi tuli välja, avastati koolipoiste salaorganisatsioon ning sõjatribunali otsusega juunist 1949 said 10 poissi karistuseks 25 aastat, mõned vähem, osa arreteeriti veel hiljem ja said 10 aastat. 2 poissi hukkus Siberis, teised tulid 1955 – 58 tagasi. Nüüd on kirjanik Olev Remsu selle märgi loost kirjutanud näidendi, mis loodetavasti ka lavale jõuab.
Traagilised sündmused peatasid salamärkide tegemise ning mitmed koolid loobusid aastateks abituriendimärkidest, teised kasutasid rõhutatult nõukogulikku sümboolikat.

Tegelikult kestis märgisõda edasi. Juba samal tribunaliaastal lasid lõpumärgi valmistada siinsamas Viljandis asuva Vabariikliku Nõukogude Kaubanduse Tehnikumi lõpetajad. Kavand tehti ühe õpilase poolt valmis ja esitati kinnitamiseks. Kinnitamast keelduti, sest märk polnud küll ohtliku välimusega, kuid puudus ka vajalik punane toon. Autor lisas siis märgi ülaserva punase viisnurga ja see kinnitajatele meeldis: oli ilusasti märgi kohal (nr. 13). Koolipoiste mõte oli aga hoopis muus. Märk tehti valmis ja ülaserva kohal olev punatäht murti lihtsalt ära! Selleks ta sinna üles kavandatud oligi.
Viljandi II Keskkool elas mitu aastat ilma abituriendimärkideta. Siis lõpuks 1957. aasta lend esitas kinnitamiseks uue märgi kavandi, kus viisnurk asus ülal keti tipus. Kavand kinnitati, märk aga lasti teha ilma viisnurgata (nr. 14). Vaid säilinud lõpuaktuse fotodel on näha saalis olnud suur märgi kujutis, kus ka punatäht olemas. Hilisematel sama kavandi järgi tehtud märkidel oli see lisand siiski olemas, kuid keti tipus — igaüks võis selle märki rikkumata lihtsalt ära võtta (nr. 15).
Veel üht märgisõja aspekti peab meenutama. Kui vaadata seda Kaitseliidu kotkaga märki, näeme, et tegemist on Viljandi Maagümnaasiumi (II keskkool) 28. lennuga 1949. a.
Kaheksa aastat hiljem (nr. 14) on lennu numbriks märgitud XIV! Ametlikul märgil tohtis näidata vaid nõukogude korra aegseid lende, st 1941. a. ja edasi alates 1945. a. Aga märgil nr. 15 on juba lennu numbriks 37. Hoolsa arvutamise tulemusena näeme, et nüüd lubati arvestada ka sõjaeelseid, EV aegseid lende, kuid ikkagi on 3 lendu puudu – õige number peaks olema 40. Jah, 1942, 1943 ja 1944 võeti maha, neid lende ei tohtinud arvestada. Nii käis ajaloo võltsimine ka koolimärkidel.
Abituriendimärke kartis nõukogude võim kuni oma lõpuni. Kui 1979. aastal õnnestus siinkirjutajal välja anda väike raamat “Märgikogujale” ja sinna sisse ka üht-teist keelatut varjatul kujul sisse sokutada, siis abituriendimärkide puhul oli karta kurjemat pilku ning seetõttu valisin pildistamiseks välja mõned igati süütud Viljandi koolide märgid.
Tsenseerija vaatas märgid enne pildistamist üle ja rookis lõpumärgid halastamatult välja, seletades seejuures viisakal toonil: “Teenindusmajas on märginäidised olemas. Pole vaja lastel teada, et muid märke ka olnud on.” Oldi jõutud sinnani, et vaid kinnitatud näidiseksemplaride järgi võis märke tellida. Mõnedel koolidel olid näidisteks jäetud juba 50ndatest aastatest, kuid oli ka juhuseid, kus sama algustähega asulate koolid pidid sarnaseid märke sama näidise järgi tellima. Iga individuaaljoont püüti ära kaotada.
Nüüd on vabadused ja võimalused taastatud, kuid ega vist abituriendid märke enam lasegi valmistada. Kui, siis lõpusõrmuseid. Uued ajad, uued moed.