Johan Pitka – 130 aastat sünnist

tekst: Margit-Mariann Koppel

J. Pitka ausammas on avatud. Esiplaanil mälestussamba rajamise eestvedaja ja vabadusvõitleja Ants Vooremaa. Kui poleks A. Vooremaad, poleks tõenäoliselt ka J. Pitka ausammast. Eesti riigis on rahvuskangelaste mälestuste jäädvustamine jäetud endiste ajatormidest läbi käinud vabadusvõitlejad vedada.

Veebruaris on sündinud kolm Eesti suurmeest: 23.02.1874 sündis esimene president Konstantin Päts, 12.02.1884 Eesti Vabariigi sõjavägede ülemjuhataja, kindral Johan Laidoner ning 19.02.1872 sündis Võhmuta vallas Jalgsema külas poiss, kes sai nimeks Johan Pitka – mees, kellest on saanud müüt, ja ainus vabadusvõitleja, kellele on vabas Eestis püstitatud kaks monumenti.

16. juunil 2001 avati J. Pitka hukkumispaigas Kõue vallas Alansi külas Lemomäel esimene mälestusmärk. Hukkumispaiga ja peitehaua otsingutega oli aastaid imeteldava visadusega tegelnud Kaitseliidu Tallinna Maleva Kalevi malevkonna veteran Ants Vooremaa, mees, kes on hea seisnud ka Tallinnasse tänavu, 19. veebruaril 2002, Kaitseliidu Peastaabi hoone nurgale juba kuus aastat tagasi kavandatud Johan Pitka ausamba püstitamise eest.
Ausamba avasid Kaitseväe juhataja, kontradmiral Tarmo Kõuts ja ekspresident Lennart Meri. Kaitsevägede juhataja, kontradmiral T. Kõuts ütles oma sõnavõtus, et igavene ja iseseisev Eesti riik on monumendiks, mida admiral Pitka ihkas endale kõige enam. Johan Pitka suutis juba eluajal ehitada endast sirgeseljalisuse, vabadusiha ja ennastsalgava vastupanu monumendi. Ta nimetas J. Pitkat ennastsalgava vabadusvõitluse võrdkujuks ning rõhutas, et meil ei ole õigust olla nõrgemad kui Pitka. Kaitseväe juhataja rõhutas Pitka loodud üksuste, Kaitseliidu, mereväe ja soomusrongide tähtsust iseseisvuse kättevõitmisel: “Igaühe neist eraldigi loomine vääriks rahvuskangelase tiitlit, rääkimata siis kõigist kolmest koos.”

Tuisku ja tormi

Kui ausammas oli juba avatud, algas tuisk, varsti olid kõik kohalviibijad valged nagu lumememmed. Selles tuisus võis näha sümboolsust – oli ju torme ja tuiske täis Johan Pitka elugi. Tuisk kattis kinni ka tema surnukeha 22. novembril 1944, nii et punased, kes läksid raskelt haavata saanud J. Pitka äraviimiseks hobust tooma, teda vahepeal metsikuks muutunud tuisus enam üles ei leidnud. J. Pitkal oli varuks mürgiampull, mille ta katki hammustas. Jaagu talu peremees, Kaitseliidu Triigi-Kõue kompanii ülem Oskar Nõmmela leidis J. Pitka surnukeha ning mattis maha.
O. Nõmmela ei pääsenud ka ise represseerimisest, ta arreteeriti 1946 ja mõisteti 10 aastaks sunnitööle. Tagasi Eestisse pääses ta alles 1963. aastal. Pitka peitehauda ta siis enam leida ei suutnud, sest heinamaa oli võsastunud. Kirjavahetuses oma sõbra dr Gustav Vilbastega oli korduvalt juttu ka J. Pitka saatusest, kirjavahetus on säilinud kirjandusmuuseumis. Dr G. Vilbaste tahtis, et O. Nõmmela paneks kõik üksikasjalikult kirja, kahjuks suri G. Vilbaste vähki ning peiede ajal sugulaste kätte antud kiri “läks kaduma”. O. Nõmmela tagasi Tartusse vanadekodusse ei jõudnud, tema surnukeha leiti kolm päeva hiljem rentslist ja maeti Raadi kalmistule.

Tants ausamba ümber

J. Pitka ausamba rajamist on toetanud mõlemad viimased Tallinna linnavalitsused, kumbki 100 000 krooniga, ülejäänud raha on annetanud eesti rahvas. Ometi sellest rahast ei piisa, et ausammas lõpuni valmis teha, puudu on veel mitmed detailid. Esimese ausambaprojekti tegi kunstnik Mati Karmin, see paraku ei realiseerunud, kuid töö tuli tasustada. Teise projekti autor on kunstnik Tõnu Maarandi. Kui kunstnik läks koos arhitektiga firmasse OÜ ARS Monumentaal valutööd tellima, selgus et neil olid mingi eelmise monumendi eest firma ees võlad ning kaasas olnud nõutavast 50 protsendilisest ettemaksust pidas firma võla kinni, öeldes, et ega nad pole mingi heategevusettevõte. A. Vooremaa ja Kaitseliit nägid tublisti vaeva, et J. Pitka ausamba jaoks ettenähtud raha firmalt tagasi saada. Kui monumendi vundament oli paigas, tekkis uus probleem kavandatava okupatsioonimuuseumi näol, mille tarvis eraldati krunt Kaitseliidu Peastaabi maja kõrvale. Algasid vaidlused ausamba lõpliku asukoha üle, mis kestsid üle aasta. Lõpuks pandi linna generaalplaanis paika, et ausammas jääb tulevase muuseumihoone kahe korruse vahele varju, mis oleks ühtlasi kaitseks happevihmade eest. Nüüd on plaanid muutunud. 20. veebruaril sai A. Vooremaa Kistler-Ritso Fondilt kirja, milles teatatakse kavast äsja püstitatud mälestussammas aprillis maha lõhkuda ning kolme aasta pärast uuesti püstitada, aga ristmiku poole.
“Siin on niipalju ühiskondlikku tööd tehtud. Terve ümbrus sai vastavalt restaureeritud, mul on tehtud töödest terve fotoalbum. Sisseõnnistatud asja ei hakata lõhkuma, me oleme sel juhul barbarid. See oleks sama kui lõhkuda Reaalkooli juures asuv mälestusmärk Vabadussõjas osalenud kooliõpilastele ning ehitada sinna näiteks kohvik. Teatasin kirjast ka Kaitseväe juhatajale, kes ütles, et ma avan ausammast üks kord. Kes J. Pitka ausammast lõhkuma läheb, ei ole küll hingelt eestlane – see on jeestlane. Ja kuidas suhtub rahvuskangelase ausamba lõhkumisse rahvas, kelle rahadega see püsti on pandud?” küsib A.Vooremaa, kes ei saa hetkegi hinge tõmmata, sest tal tuleb asuda võitlusse J. Pitka ausamba püsimajäämise eest. Ja seda vabas Eestis.

Kuidas hindame oma suurmehi?

Üks sõnavõtja, kes paraku ennast ei tutvustanud, ütles, et me hindame halvasti oma suurmehi. Jäädvustamata on Tallinnas K. Pätsi ja J. Laidoneri mälestus, kui poleks A.Vooremaad, siis tõenäoliselt ka J. Pitka. Tekib küsimus, miks peavad Eesti riigis tegelema rahvuskangelaste mälestuste jäädvustamisega endised ajatormidest läbi käinud vabadusvõitlejad? Miks ei tee seda Eesti valitsus eesotsas Kultuuri- ja Kaitseministeeriumiga?