Isamaaline kasvatus kaksmeelsuse kaudu?

tekst: ANTS SILD

ANS DAUMAN (DAUMANIS) ja ALBERT- AUGUST TIIMANN olid Narva punategelased, kes tegid kõik selleks, et Eesti Vabariik ei saaks sündida. Kaks tänavat kannavad nende meeste nimesid ja on usutav, et seal elab inimesi, kellele EESTI VABARIIGI sünniaaastapäeva tähistamine on ebameeldiv ja tülgastav kohustus. Kuidas on õnnestunud vabariigi aastapäevadel heisata riigilipud tänavatel, mis kannavad meie inimeste mõrvadega seotud kommunistlike revolutsionääride nimesid?

K.a 16. veebruari Postimees teatab, tuues ära Põhjarannikus ilmunud artikli “Narva heiskab lipu punamõrtsukate tänaval” järgmist: “Miks Narva linnavõimud on siiani hoidnud au sees hirmu ja surma külvanud punatimukaid, kes võitlesid EESTI VABARIIGI iseseisvuse vastu, on segane ja selle küsimuse peale kehitatakse vaid õlgu.”
Jüri Tõnissonile, aastaid kommunistlike sümbolite ja nimede ärakoristamise eest Narva linnavõimudega vägikaigast vedanud Narva muinsuskaitse seltsi esimehele on asi aga selge – ta teab, et võitlus praeguste vöimumeestega on lootusetu. Vana-Narva Seltsi esimehe Vilma Tallbergi arvates on tänavanimede muutmist raske saavutada kuni Narvas püsib senine mõtteviis. Ta toob näite: Pimeaias on ikka veel püsti mälestusmärk Viljandi punasele kütipolgule! Keskerakondlasest Riigikogu liikme Küllo Arjakase arvates on Narva linnavõimud lihtsalt unustanud, et Narva tänavad kannavad sobimatuid nimesid ning et nende muutmine on linnavõimude pädevuses. Eespool väljaöeldud arvamused aga kinnitavad: unustamisest ei saa juttugi olla ning omavalitsuse juhid nimesid muuta ei soovi. Kulukuse argument ei ole tõsiseltvõetav.
Kas Daumani ja Tiimanni nimedega Narva tänavate pärjamine on tõesti vaid kohaliku omavalitsuse probleem? Vaevalt küll. Ennekõike tuleb seda pidada Eesti riigiasutuste – konkreetselt haridus- ja kultuuriministeeriumi põletavaks teemaks. Kui koolitunnis on kõneaineks minu kodutänav, siis peab laps ütlema, et ta elab Daumani või Tiimanni tänaval ja õpetaja peab isikunimede taga peituva sisu põhjalikult lahti seletama, nende elusaatust (Tiimann – sõja-revolutsioonikomitee üks juhte) ja tegevust (Dauman – kommuuni ajal Narvas peatimukas) kirjeldama, kommenteerima ja õpilaste poolt esitatud küsimustele ka vastama.
Kuidas õpetaja seda antud oludes teha saab? Kas kultuuritöötaja, kuulda saades, et tants käib Daumani tänaval, peaks kohavalikut kiitma või laitma?
Lood sinimustvalgeis lipuehteis Daumani ja Tiimanni tänavatest kõnelevad tegelikult millestki väga kohutavast. Ja nimelt: taasiseseisvunud Eesti Vabariigis pole üldse võimalik anda ausameelselt haridust ega korraldada usaldusväärselt ka kultuurielu. Küll aga on siin võimalik kultiveerida riiklikult heakskiidetud kaksmeelsust. Mida ka tehakse. Ja mitte üksnes Narvas – President autasustab vabariigi aastapäeval (!) marksismi-leninismi tuntud teoreetikut JAAK ALLIKUT, Tartu linnavalitsus üritas anda aukodaniku tiitli HILLAR PALAMETSALE, mehele, kelle nime mainimine kutsub kuuekümnendate aastate alguses rahvusliku vastupanuliikumise eest ülikoolist eemaldatud, repressiivorganite küüsi antud ning asumisele või sunnitöölaagrisse saadetud
inimestes ja nende perekondades esile õudusvärinaid. Kas isamaalise kasvatuse kavad haridus- ja kultuuriministeeriumis on endiselt jõus? Kes nende elluviimise eest vastutab?