Noorus peab hoidma üleval
rahva südametunnistuse hääle

Oskar Looritsa kõne noorkotkastele jüripäeval 1955 Stockholmis, mil eestlastel täitus paguluses esimene aastakümme. Eesti Kultuurarhiiv Eksiilis jaoks on selle lindistanud Sulev Tailo-Tiits, kes arhiivi viis aastat tagasi Eestisse tõi. Arhiiv on üle antud Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiivile.

Armsad mudilased ja noored ning lugupeetud vanemad!

Kas olete mõtelnud kunagi põhjalikumalt ja sügavamalt selle üle, et veel sada aastat tagasi, aastal 1855 ei olnud Eestit kui poliitilist mõistet maailmas olemas, vaid oli Vene Tsaaririigi kaks kubermangu, kus elas emakeelt kõnelev maarahvas, kes ei osanud isegi ennast veel eestlaseks nimetada, kuna aga tänapäeval on Eesti juba rahvusvaheline probleem ja Eesti Vabariigi vägivaldset okupeerimist kommunistide poolt mõistab hukka Ameerika Ühendriikide parlament?
Kas olete mõtelnud selle üle, et alles sada aastat tagasi ei olnud terves maailmas veel mitte ühtainsatki eestikeelset ajalehte ega ajakirja, kuna praegu neid on mitte ainult Euroopas, vaid isegi Ameerikas ja koguni Austraalias? Kas olete mõtelnud, et sada aastat tagasi mitte ainult teietaolised väikesed, vaid kogu eesti rahvas, ka vanad inimesed, õppisid suure innuga veel lugemist, kuna praegu mõistavad juba eesti noored kirjutada nii hästi, et vanadel on lust lugeda? Ja kas teate, kuidas õppisid sada aastat tagasi meie vanad ja noored kirjutamist ja lugemist; kas teie, hundupojad, olete kunagi kuulnud ja teate, mis asi on peerg? /—/ Suurem jagu eesti rahvast veel 80 aastat tagasi õppis ja töötas alles peerutule valgusel.
Ja kui teil on praegu vaja naerda ja kihistada, kulla poisid, mõtelge selle peale, et sada aastat tagasi mitte ainult teietaolisi, vaid saksa mõisnik võis oma tuju ja viha järele vabalt karistada iga eesti talupoega, olgu ta nii vana kui tahes. /—/ Meil rahvaluule arhiivis on sadu andmeid selle kohta, kuidas mõisnik vihaga laskis vanad mehed veriseks peksa, nii et nad ei saanud mõisast isegi jalgsi koju komberdada, vaid omaksed, sõbrad, pidid neid koju kandma. Ja siis köeti kiirelt saun kuumaks, viidi nad lavale, et kuumas leilis nende kangestunud luid ja konte uuesti pehmeks vihelda, siis nad said jälle jalad alla.
Mõtelge nüüd selle taustal natukene, noored, järele, et kodukari lõpetati Eestis alles 1865 ja jüripäeval 1868 alles lõppes teoorjus. Mõtelge selle peale, milline vägitegu on meie vanavanemate kontos. /—/ Kui rootsi rahvas või isegi meie soome vennasrahvas on võinud aastasadu vaikselt, rahulikult areneda, ennast ette valmistada järjest hoogsamaks majanduslikuks, kultuuriliseks, poliitiliseks tõusuks, siis eesti rahva hüpe orjusest ja näljast, peerutulevalgusest ja suitsutarest on toimunud vähema kui saja aasta jooksul. See on kangelaseepos, millega meie vanavanemad on hakkama saanud.
Alles postipapa Jannsen ja tema tütar Koidula, alles Hurt ja Jakobson sõnastasid eesti rahva ärkamise. Sõnastasid eesti sünnisõnad, mida kuulateldi vaimustuse ja hardusega ja mida teostati haruldase mehemeele ja entusiasmiga. See hüpe orjusest ja pimedusest moodsa hariduse ja kultuuri päikesepaiste kätte on olnud nii järsk ja nii suur, et meie tänapäev ei kujuta ette enam seda suurt töökoormat, seda suurt vaeva, seda suurt innustust ja tarmu, mis meie vanavanemad omal ajal kõik läbi on elanud. /—/ Kas meil kõlbab siis praegu nii palju kelkida oma raskete olude ja tingimustega, olgugi paguluses? Kas see on mingi vägitegu, võrreldes sellega, mida meie vanavanemad on läbi pidanud elama? Kas see on siis nii suur eneseohverdus või koorem meile, kui me pagulastena peame vähemalt au tegema oma vanavanematele, mitte neid häbistama oma allajäämise kõrkusega?
Aeg läheb edasi. /—/ Teiegi muutute kord vanemateks ja vanavanemateks. Ja ajaratas keerutab 1900 asemel 2000, keerutab 2055. Mõtelge juba aegsasti sellele, et kunagi tulevikus küsitakse ka teie käest, /—/ mis jää olete teie murdnud? Mis au annate te oma rahvale? Kui uhked võidakse olla teie pääle tulevikus?

Hispaania suur filosoof de Unamuno hoiatas juba Esimese maailmasõja kumas, et iga inimene kogu oma olemuses tervikuna, kõige oma ümbruse, hariduse, vaimsuse, oma antud olude, tingimuste, ülesannetega kokku on ainukordselt ajaloos esinev nähtus, mis sellise tervikuna iialgi teistmoodi enam ei saa eksisteerida. Ainukordselt peab ta täitma selle kohustuse, selle panuse, selle missiooni, mida aeg, olud, ümbrus, tema vanemate, pere poolt päritud vaimsus talle kohustab. /—/ Ei saa kunagi vabandada olude, ümbruse ega oma sisemise nõrkusega, kui see missioon peaks äparduma. Suure vaimu tunnus on see, et olude trotsiks ja kiuste ta paneb end ikka maksma. Ta leiab eneseväljendusteid, leiab oma vaimule kiirgust ja saavutab seda. /—/
Teine Hispaania filosoof Ortega y Gasset hoiatas, et igal inimesel, eriti aga kasvaval noorel, osutub tema kutsumuse, missiooni, elutöö tunnetamise juures eriti hädaohtlikult üks suur riisiko, mida ta nimetab alteratsiooniks. See tähendab, et inimene sagedasti iseendale tähelepanematult, isegi vastu oma tahtmist, otsekui nõrgana ümbruse mõjudele, unustab iseennast, võõrdub iseendast, kaotab oma pere kaudu päritud vaimsuse. Kaotab kultuurikontakti, seose endispõlvede jõureservidega ja muutub äkki alter egoks, teiseks minaks. Siis ei ole enam originaal, vaid on ainult selline tuhmunud, sagedasti ka armetu koopia.

See teisenemise, moondumise, iseendast võõrdumise, alteratsiooni riisiko ei ole sugugi ainult paguluses päevakorras, seda hädaohtu kogeb iga inimene ikka ühel või teisel kujul. Igal generatsioonil on omad võõrdumise ohud. Ja siin vajame jällegi selgemaid kriteeriume, et meie, olgu mistahes oludes, olgu mistahes ümbruses, olgu võõrsil, olgu kodumaal raudeesriide taga, olgu orjatöölaagris kuskil kaugel laiali mööda Venemaad, siiski tunnetaksime oma missiooni. Tunnetaksime oma originaalset ülesannet, kutsumust /—/ja püüaksime seda ka teostada.

Üks olulisemaid ja tähtsamaid kriteeriume selleks on mõiste, mida eesti keeles väljendatakse nii suurepärase sõnaga: s ü d a m e t u n n i s t u s. Elav südametunnistus on Jumala säde igas inimeses, mis annab meile otsekontakti vaimse printsiibiga kosmoses ja ütleb ilmeksimatult ja hetkeliselt, silmapilkselt alati, mis on õige, mis on kõver, mis on eht, mis on võlts, mis on heast, mis on kurjast. Südametunnistuse ees ei saa ükski vingerdada ega väherdada, ei saa keerelda ega tolmu keerutada, slikerdada, manööverdada; ei saa ennast petta.
/—/ Igaüks meist on valetanud. Igaüks teab, kuidas see teda siiski häirib. Ka vana inimene, kui ta valetab, ikka hetkeliselt tunnetab: mis sa nüüd tegid – see on ju võlts, see on ju vale?! Alles sealtpeale, kui südametunnistus surnud on, muutub inimene küüniliseks ja hoolimatuks oma valede suhtes. /—/ Ja südametunnistus ei ole mitte ainult individuaalne, see on ka ühiskondlikule grupile, tervele rahvusele omane kollektiivne südametunnistus. Me võime õigusega kõnelda eestluse südametunnistusest, mis ütleb samuti täpselt, ilmeksimatult ja selgelt igaühele ära, /—/ mis on eestlusele auks, mis on häbiks. Oma rahva ja riigi reetmine on häbiks ja kuritegu, selles ei kahtle keegi. Et kaastöö okupantidele on lubamatu, on südametunnistuses päevselge. Et võõraste võimude ees kas rahaline kerjamine või igasugused pealekaebused ja kohtuprotsessid, mis halvustavad ja laimavad eesti rahvast ja riiki, on lubamatud, on meie südametunnistuses jällegi päevselge.
/—/ Südametunnistus ütleb meile pikema jututa, et oleme ainukordsed oma perekonna, oma hõimu, oma rahvuse esindajad nüüd, ajaloos, antud oludes, antud tingimusis. Et peame täitma oma missiooni, oma ainukordse ülesande, kutsumuse kõrgeima panusega, mis meil on võimalik. Me peame taotlema seda igasugu kõverduseta, igasugu enesekaitse ja vingerdamiseta, mis õigustaks taganemist ja loobumist. Südametunnistus kohustab meid olema valvel ja küsib meie käest – teie käest, noored, ennekõike: kas olete valvel jüripäeval? Kas olete jõulised täitma oma kutsumust, oma elu- missiooni? Kas teete au oma va- nematele ja esivanematele?/—/

Kui inimene töötab oma südametunnistuse hääle järele, võib ta töötada vaikselt, ei tarvitse üldse avalikkuses esineda, tähelepanu endale tõmmata. Ta võib teotseda rahulikult, isegi kui teda hurjutatakse ja kümnetuhande ärakadunu hulka arvatakse. Tema südametunnistus on puhas ja kohusetunne siiras: Kui hetk saabub, ta on jällegi aktivist ja valmis võitlema. Mida rohkem aga koguneb südamehaavu, mida rohkem südametunnistus hakkab kipitama ja sügelema, seda rohkem inimene vajab endakaitset, peab esinema, selgitama, põhjendama, peab nagu leidma ka kaaslaste seas arusaamist, samasugust seisukohta, samasugust toetust oma hingehaavadele, oma pattudele eestluse südametunnistuse ees. Ja sealt hakkavad peale igasugu avaliku elu variserlikud jutud, simuleerimised, propaganda, võltsid noodid, kus kummaliselt kõneldakse demokraatiast ja patriotismist, nii et sageli piinlik on jälgida, millises vastuolus see kõik on olnud mõnede enda minevikuga.
Teiselt poolt aga on ka võimata, et jätaksime avaliku sotsiaaleetilise funktsiooni täitmata. Me vajame igal ajal, ja seda vajavad kõik rahvad, oma südametunnistuse hääle esindajaid ja kasvõi templi puhastajaid /—/. See ülesanne ei ole kerge, liiati kui variserlik front on tugev ja halvab avalikkust. Liiati kui traumaatilisi hingepiinu on niivõrd palju, et nad muutuvad kollektiivse kaitse objektiks. Sellepärast ei ole ka vanemalt põlvelt loota, et tema suudaks seda funktsiooni täita, /—/ see on olnud alati nooruse üks õilsamaid ja suursugusemaid ülesandeid läbi aegade. Noorus on olnud see, kes hoidnud üleval oma rahvuse südametunnistuse hääle. Kel on olnud julgust ja meelsust, aumeelt ja siirust alati võidelda võltsi vastu, väära vastu, kõvera vastu, kurja vastu. See on noorte võitlus ja vaim. See on noorte siiruse, õilsuse ja nende sisemise suuruse tunnusmärk, kuivõrd nemad on puhtad hingehaavadest ja kuivõrd nemad suudavad teostada kasvõi templipuhastust, kui seda on vaja.

Tavaliselt on /—/ kollektiivse südametunnistuse hääleks, sõnastajaks kui ka kehastajaks ja eeskujuks iga rahva juures olnud tema eliit, vaimne juhtkond. Laiendatult kogu haritlaskond. /—/ Alles 20. sajand on toonud siin kahjuks väga ränga murrangu ja pöörde, mida tänapäeva filosoofid, niihästi usumehed kui ka eetikud, juurdlevad põhjaliku hirmuga. Tänapäeva eliit ei tõlgitse enam rahvuse kui terviku südametunnistuse häält, vaid, vastupidi, häirib, rikub seda, võib seda isegi halvata ja suretada halva eeskujuga. /—/ Diktatuuri ja terrori ideoloogia ei taha arvestada südametunnistusega ega eetiliste printsiipidega, muudab need spekulatiivseks vahendiks, et ainult oma egoistlikke huve rahuldada. Diktatuuri ja terrori all kannatanud maad ja rahvad ongi kõige rohkem ohvrid oma rahvuse südametunnistuse hävinemisel, nõrkemisel, sest nende eliit suuremas osas on vastupidisele teele läinud ja paratamatult varem või hiljem viib kuristikku oma rahvuse.
Seesama riisiko ähvardab ka eesti rahvast. Meie ei saa ütelda, et meie eliit tervikuna oleks negatiivne. Märtrite ja liigheade eeskujude kõrval on aga kahjuks siiski ka küllalt negatiivseid kujusid, kes oma eeskujuga okupatsiooni ajal ei kõlvanud teistele juhiseid andma, liiati veel teistele oma isikliku tegevusega eeskuju pakkuma. See kurb nähtus kohustab meid tänapäeval seda enam hoolitsema, et hingehaavad, need traumaatilised valud ei jätkuks ega päranduks edasi nooremasse generatsiooni, vaid ravitaks välja. Et noorem generatsioon paranedes võiks uuesti siiralt ja puhtalt kuulutada, esindada, kaitsta, tõlgitseda eestluse südametunnistuse häält.

Jüripäev tähendab eesti rahvatraditsioonis kolimise päeva, suurt muutust koduses tööprotsessis. Suurt muutust ka sümboolselt selles, et lõppes üks periood, talv, ja algab kevadise töö periood. See sümboolne perioodide vahetus olgu meile ka täna tähiseks, kui me esimese pagulusaastakümne jätame jumalaga ja siirdume uude, võibolla pikemassegi pagulaspõlve. Möödunud aastate kogemus ütleb meile selgelt, et vanade päike hakkab loojuma ja nooruse koit kumab. Ikka kiiremini saabub ja läheneb aeg, kus noored peavad võtma üle vanade funktsioonid. /—/ Tähistagemgi täna sümboolselt seda minekut ühest perioodist teise. Tõotagem jätkata eestluse kontinuiteeti, olgu see võõrsil, olgu see kodus raudeesriide taga, olgu see kus tahes. Tõotagem jätkata seda oma ainukordse elumissiooni ülima panusena!
Me oleme võõrsil harjunud ennast natukene ülehindama ja oma panust võibolla tähtsamaks pidama, kui see on. Kas teie, noored ja vanemadki, olete küllalt süstemaatiliselt jälginud, milline kangelasvõitlus toimub praegu raudeesriide taga? Kas olete jälginud, millise ainukordse üksmeeleni on jõudnud praegu kogu eesti rahvas kodumaal passiivses vastupanus võõrale okupandile sellise sangarimeelega, mis teeb au meie tänapäeva vanadele ja noortele. /—/ Kõige terrori, hukkamiste, kõige valjemagi orjatöölaagri peale vaatamata kodumaa hoiab praegu selja sirgu. /—/

Läbi sugupõlvede pühitsetud puhtuse ja siiruse traditsioon koos mehise vaimuga on säilitanud eesti rahva ka kõige raskemate olude, orjuse kiuste ja trotsiks. Tänapäeva orjus kestab juba viisteist aastat. Meil on aga orjusest juba mitmesaja-aastane kogemus, mis praegu on isegi meile kasuks ja õpetab kodumaad, kuidas uuesti võidelda passiivselt, kuidas trotsida orjastajate tahet. Ja seda tehakse kodumaal sellise üksmeelega, et meie pagulustülid ja omavahelised vastuolud teevad häbi meile. /—/ Au kohustab meid olema võrdsed nende kangelastega, kes praegu kodumaal, kes orjalaagris, kes laiali mööda Venemaad, säilitavad eestluse vaimu. Sadade kaupa saadeti noori mehi asustamata aladele uudismaid rajama, üles harima, ärge kartke, et need mehed seal kaotavad oma vaimu! Vaikides nad lähevad sinna, aga seda kindlamate ja teadlikumate eestlastena nad püsivad ja tulevad ometi kord võitjaina koju. See signaal, mis praegu kodumaalt tuleb, /—/ kohustab ka meid paguluses hoopis tugevamale endavalvsusele, kontrollile, niigi palju, kui me seda seni oleme harjunud tegema.
Kodumaa eeskuju ei tarvitse olla hurjutuseks, see meenutab ainult, et meie vaimne pärand, mis on kristalliseerunud aastatuhandete jooksul, on saavutanud tugeva profiili, ta ei ole nii hõlpsasti enam muutumas, moondumas, võõrdumas alter ego laadis. Nõrgad kaovad, tugevad püsivad ja säilitavad ikkagi eestluse.
Säilitavad just selleks, et teha au oma esivanemaile. Säilitavad armastusest oma vanemate vas- tu. Säilitavad uhkustundest kogu eesti rahva mineviku vastu.