30 aasta sünnipäev möödub kahjuks ilma ühe “Kukerpillide” liikme Taivo Linnata. Sellel fotol Vabaõhu-muuseumis ollakse koos: Indrek Kalda, Ike Volkov, Arne Haasma, Toomas Kõrvits ja Taivo Linna.

Kukerpillid – 30

tekst: K&E
foto: T. Kõrvitsa kogu

Eesti populaarsemaid ansambleid läbi aegade, ansambel Kukerpillid on oma nelja habemejõu jõul jõudmas juubelini – Kukerpillid saavad 1. aprillil kolmekümne aastaseks!

Kultuur ja Elu haaras kinni ühe habemejõu habemest ning selleks oli põline ansambli liige Toomas Kõrvits.

30 aastat on ansambli jaoks pikk aeg. Milline on pikaealisuse retsept?
Toomas Kõrvits: “Ega see tegelikult midagi muud olegi kui tahtmine teha muusikat ja teha seda sõprade seltsis ning publikule. Tänu publikule olemegi nii kaua vastu pidanud. Kui publik oleks meid hüljanud, oleks ammu ära lõpetanud.”

Kuidas teie seda päeva, 1. aprill 1972, mäletate?
“Mäletan seda, kui me Eesti Reklaamfilmi keldris þürii ees mängisime oma esimesed lood. See oli Eesti Reklaamfilmi tellimus, et oleks vaja rahvusliku kallakuga ansamblit. Minu meelest olid kõik laulud, mis me seal esitasime, rahvalaulud. Ausalt öeldes midagi rohkemat ei mäletagi, sest kes võis arvata, et see asi nii kaua kestab.”

Mismoodi seekord oma sünnipäeva tähistate?
“Meil on peas mõlkunud mitu mõtet ja mõned neist on juba teoksil. Selleks sündmuseks anname välja uue plaadi, sedapuhku on see topeltplaat. Ühe osa materjalist lindistame lugudest, mis mingil põhjusel on seni tegemata jäänud, ning teises osas laulavad need kunagised väikesed lapsed, kes siis olid meie fännid ning kellest nüüd on saanud omakorda lauljad ja kellel on juba oma fännid. Nemad esitavad meie laule. Mõnede laulude puhul saadame neid ise ja osa lauljaid laulab oma ansambli saatel. Mis plaadi pealkirjaks saab, ei olegi veel mõtelnud, sest praeguseks hetkeks ei ole veel kogu materjal koos.”
Tulemas on ka kontsert 1. aprillil. Kontserdikoha valiku suhtes oli meil tükk aega vaidlusi. Kõik saalid sai mõttes läbi käidud ja lõpuks ikkagi otsustatud Saku Suurhalli kasuks. See on suur julgustükk küll seal kontserti korraldada, aga me loodame, kuna Makarov Music Management tuleb meile appi, et selle tiimiga saame asja niikaugele, et teeme selle ära.”

30 aastat on kahtlemata Eesti ansamblite pikaealisuse rekord. Ka maailma mastaabis on see ühe ansambli jaoks ülimalt pikk aeg. Tuntud ansamblitest meenub Rolling Stones, kes sama kaua on rokkinud ja rokib ikka veel. Kukerpillid on jäänud truuks rahvalikule muusikale. Nad hoidsid meie juurtest kinni stagnaajal ja hoiavad nüüdki. Nooremad põlvkonnad mäletavad Kukerpille kindlasti lastesaadetest nagu “Kass Arturi postkontor”, “Laupäeva õhtul koos isaga” ja “Kõige suurem sõber”.

Millist muusikastiili armastate praegu mängida?
“Oleme kogu aeg mänginud ikkagi puhast Kukerpillide stiili, mis on aja jooksul välja kujunenud. Meid ei ole iiri muusika nii palju mõjutanud, mille najal praegu paljud kasvavad. Ansambli koosseis määrab tegelikult ka stiili – meil on basskitarr, kitarr, akordion ja viiul. Akordion on määrava tähtsusega. Eks me ole ka igalt poolt mingeid nippe ja mõjutusi üle võtnud ning ega praegugi silmad-kõrvad kinni ole. Muusika on elus asi – muutub pidevalt.”

Praegu lauldakse enamjaolt inglise keeles. Kas rahvuslikul muusikal on tulevikku?
“Tänu Viljandi Kultuurikolledþile on praegu igal suvel üritus Viljandi Pärimusmuusikafestival. Ainuüksi see, kui palju sinna rahvast kokku tuleb, nii noori kui vanu, näitab, et rahvamuusika ei kao, uusi ansambleid tekib pidevalt juurde. Siin võivad esineda tõusud ja mõõnad, nagu üle maailma on olnud, aga põhimõtteliselt need on ju juured ega kao kuskile.”

Kas nõukogude ajast meenub mõni juhtum, kui teie laule tsenseeriti?
“Neid juhtumeid on olnud palju. Näiteks kui olime delegatsiooni koosseisus sõitmas Ida-Saksamaale, tekkis probleem, milline on Ida-Saksa rahvalaul? Pakkusime erinevaid variante, mis ei sobinud. Lõpuks võtsime kontserdil üles tuntud “Läänemere lained” – ootuses, et nüüd läheb jamaks. Aga võta näpust! Kõik tõusid püsti ja laulsid uhkelt kaasa! Tuleb välja, et laul ühendas tollal ka ikkagi saksa rahvast. Siiamaani ei tea, oli see siis ida või lääne rahvalaul.”

Vanasti oli muusikule suureks tunnustuseks, kui tema laule laulis rahvas õllekannu taga. Aga praegu?
“Suurim tunnustus on ikka see, kui kutsutakse mängima ning minu jaoks on tunnustus tegelikult see, et näiteks kui me eelmisel Õllesummeril mängisime, siis tulid noored meie juurde ja esitasid soove, et nüüd mängige seda või teist laulu, kusjuures me olime ise need laulud ära unustanud, sest need pärinesid vanast repertuaarist. Tunnustus on see, et meid ikkagi kuulatakse ja ka noorus kuulab veel.”

Kultuur ja Elu soovib ansamblile Kukerpillid juubeli puhul palju, palju õnne ning jaksu järgmise verstapostini!