Arhitektiks jäämine maksis elu

tekst: Margit-Mariann Koppel

Arpad Andreller tutvustamas Pärnu Ülejõe tööstusrajooni planeeringut.

30. jaanuaril 1979 mõisteti ENSV Ülemkohtu poolt peaarhitekt Arpad Andrellerile ametiseisundi kuritarvitamise, riigivara omastamise ja raiskamise ning altkäemaksuvõtmise eest 6 aastat vabadusekaotust. Nii toimus partei- ja täitevkomitee poolne represseerimise süsteem isepäiste arhitektide suhtes.

Kui linna peaarhitekt projekteeris linna näiteks individuaalmaja, võis seda nõukogude ajal nimetada haltuuraks ja saadud töötasu tõlgendada altkäemaksuna. Kuigi ükski seadus ei keelanud peaarhitektil projekteerida ega töö eest tasutud saada.
Kui peaarhitekt ei olnud kuulekas parteisõdur, siis sunniti ta töölt lahkuma või fabritseeriti kättemaksuks näidiskohtuprotsess. Selleks ei andnud käsku mitte Moskva ega Tallinna “valge maja” – see oli kohalike parteikomiteede ja linna täitevkomitee “vürstide” mäng. Nõukogulikku represseerimise süsteemi omaenda rahvuskaaslaste poolt said tunda kunagine Viljandi linna- ja rajooni peaarhitekt Ülo Stöör, Tartu linna peaarhitektid Ilmo Liive ja Raal Kivi, Narva linna peaarhitekt Ilmar Pork, Pärnu linna peaarhitekt Arpad Andreller.
Paljudki tolleaegsed “uurijad” ja funktsionäärid töötavad rahulikult edasi nii politseis kui ka linnavalitsustes. Justkui polekski midagi muutunud. Ei riigikord ega mõtteviis

Minu ja kirjutati ei ´ks

“Küsimus oli selles, kas allusid parteiaparaadile või mitte. Kui ei allunud, otsiti põhjus, et koht kätte näidata,” meenutab kunagine Tartu linna peaarhitekt, praegune Kommunaalprojekti peaarhitekt-projektijuht Ilmo Liive. “Võimuvõitlusel ei olnud sisuliselt mingit muud mõtet kui Napoleoni kompleksiga indiviidide isikliku võimuiha saavutamine. Linn polnud üldse kellegi asi, olulised olid mingite funktsionääride momendihuvid ja hetkesähvatused, mida püüti läbi suruda. Tartu linnas oli üheks osapooleks linna täitevkomitee esimees Arnold Karu ehk “lõpetamata prokurör”, nagu teda kutsuti. Tema tahtis üht ja linnasekretärid tahtsid teist ja siis kakeldi, kelle sõna peale jääb. Esmalt prooviti, kui alluv ma olen. Lasti teha ühe projekti analüüs. Tegin selle ära, pärast näitas Karu mulle kirja, kus minu ja oli kirjutatud eiks ning vaadati lihtsalt, kas allun lollusele või mitte.
Kui Tartusse läksin, anti mulle Ehituskomiteest huvitav suunis: ükskõik, kui raske sul saab olema, mida kauem vastu pead, seda parem. Ehituskomitee soovis sellest linnapeast vabaneda, kuna temaga oli linnaehituslike asjade ajamine praktiliselt võimatu. Läksingi sinna juba ajutise mõttega, et näis, kaua mu nahk siis kestab.”

Katsed “vaip alt ära tõmmata”

“Asi läks ühe objektiga väga hulluks, seltsimees Karu piltlikult öeldes sõitis linna generaalplaanist üle. Konsulteerisin asja ülemustega Ehituskomitees, sest mul oli kahekordne alluvus: olin Ehituskomitee esindaja Tartus ja samas allusin peaarhitektina linna täitevkomiteele. Hakati jõuvõtteid kasutama, kuid mina ütlesin avalikul koosolekul raudse ei. Seejärel taheti, nagu öeldakse, mul vaip alt ära tõmmata, aga mind oli Tallinna ülemuse, arhitekt Voldemar Herkeli poolt, kes oli Ehituskomitee aseesimees, hoiatatud, et mitte mingisugust kahtlast raha vastu võtta ei tohi ning ei tohi teha ühtegi arhitektiprojekti Tartu linna. Võisin teha Pärnusse või Viljandisse ja nemad Tartusse. Ühesõnaga: ma ei tohtinud anda mitte mingisugust põhjust endale paela kaela panemiseks.”

Sain kodanikku sõimata

“Varsti tuligi, nii primitiivsena kui veel olla sai, altkäemaksu pakkumine. Mul oli nimekiri ja inimene sai vastavalt sellele individuaalkrundi. Tuldi minu tuppa ja – no kui tahetakse pistist anda, siis tehakse seda vaikselt, aga ju oli talle antud vastavad instruktsioonid, sest ta karjus üle terve toa: “Näe, ma tõin sulle nüüd raha selle eest ja ma olen sulle väga tänulik ja panen sulle veel ühe konjakipudeli ka siia…” Ütlesin, et võtke oma raha tagasi ja minge ära, te saate krundi ametlikus järjekorras ja mitte mingit raha siia jätta ei tohi! Ta jättis raha ikka laua peale. Minu jaoks oli see esimene kord, kus sain elanikku sõimata. Kutsusin oma sekretäri ja karjusin, et viska see raha talle trepist järgi ning tee kiiresti! Sekretär jooksis suure kisaga järele, pudel kaenlas ja raha näpus. Seekord mulle paela kaela tõmbamine ei õnnestunud.”

Ameerika spioon Tartu linnas

“Annelinn kasvas nii suureks, et hakkas minema ümber lennuvälja, mis oli sõjaline objekt. Mõtlesin, et peame lennuväega koostööd tegema ja tahtsin teada, kuhu nemad arenevad, et oskaksin linna kavandada. Küsisin, millised on nende arengukavad. Seda tõlgendati nii, et ameerika spioon küsib igasuguseid asju Tartu linna sõjaväelennuvälja kohta. Tallinnast nõuti, et fašist Liive tuleb lahti lasta, asi lõppes aga sellega, et tulin puhtalt välja. Sain Ministrite Nõukogu abil luua linna peakunstniku koha, võtsin peakunstnikuks Vadim Tsentropovi, kes oli kõva käega poiss ja üldarhitektuuridiplomiga. Peale Tsentropovit oli linna peaarhitektiks arhitekt Raul-Levroit Kivi poeg Raal Kivi. Temal olid samasugused rängad olukorrad. Mäletan, kui Ehituskomitee esimees Endel Paalmann ütles, et poiss läheb vist kohtu alla, kõik materjalid on koos. Mõtlesin siis, et ahhaa, poisil on siis Arpad Andrelleri saatus... Mõne aja pärast aga kuulsin, et Raal Kivi saadeti Lääne-Saksamaale õppima.” (R. Kivi kaitseks astus välja Ehituskomitee ning isiklikult käis teda kaitsmas aseesimees Voldemar Herkel. – toim).

Pretsedent: parteitu peaarhitekt

“Peaarhitekt pidi olema NLKP liige ja mulle anti ankeet lauale, neli korda helistati ja öeldi, et täida ankeet ja too ära. Ütlesin jah-jah-jah ja sinna see jäi. Mu käest nõuti seda aasta jooksul korduvalt, aga ma ei andnud parteisse astumise avaldust. Kui oleksin parteisse astunud, oleksin olnud omadega vahel, sest parteilane pidi tegutsema parteisõdurina ja täitma momendihuvisid. Ta ei saanud jääda arhitektiks ega lahendada asju linnaehituslikult. Sama vastasseis linnavõimudega tekkis ilmselt ka Pärnu linna peaarhitektil Arpad Andrelleril, kes jäi arhitektiks ning lahendas asju kui linna juhtiv ehitusspetsialist. Tema saatus oli kõige traagilisem.”
Selleks, et mõista, kuidas oli võimalik fabritseerida absurdseid süüdistusi, tuleb teha selgeks, kuidas toimus tol ajal individuaalkruntide jagamine ning milline roll oli selles peaarhitektil. Kui süveneda kruntide jagamise korda, selgub, et peaarhitektil polnud kuidagi võimalik krunte müüa, kuna tema otsus polnud kruntide jagamisel määrav. Krundi saamiseks esitas inimene linna täitevkomiteele vastava avalduse koos vajalike dokumentidega. Kruntide jagamist inimestele toimetas linna täitevkomitee esimees ning arutelu toimus täitevkomitee istungil. Edasi koostas ehitus- ja arhitektuuriosakond arhitektuurilise planeerimise ülesanded, seejärel hakkas inimene otsima arhitekti, kes teeks projekti. Projekti hind võrdus ligikaudu raamatupidaja kuupalgaga. (100 rbl kuuekümnendatel, 900 rbl nõukogude aja lõpul). Siin võis olla komistuskohaks moment, kus inimene maksis arhitektile osa rahast või kogu summa avansina ette. Avanssi võidi tõlgendada kui altkäemaksuvõtmist ja krundi müüki. Kui projekt oli valmis, läks see ekspertiisi ja sealt arhitektuurikomisjoni kinnitamisele. Arhitektuurikomisjoni esimeheks oli peaarhitekt ning siin tekkis teine moment, kus võisid tekkida vaidlused ning kahtlustused.
Võis tekkida ka vimm, kui vanade “tegijate” projekte neis sisalduvate vigade tõttu ei kinnitatud, aga uute, õppinud arhitektide omad kinnitati.
Kui projekt oli kinnitatud, sai inimene ehitusloa ja võis maja püsti panna. Maja võttis vastu ehitusinspektor. Nagu ilmneb, olid isikuteks, keda tulnuks krundi saamiseks määrida, eelkõige linna täitevkomitee esimees ja ehitusinspektor, mitte aga peaarhitekt.

Võõrad sokud võõras karjas

“Igal linnal Eestis oli ja on oma nägu,” lausub endine Riikliku Ehituskomitee esimees Endel Paalmann alustuseks. “Kõige omanäolisemad linnad Eestis on Narva, Kohtla-Järve, Tallinn, Tartu ja Pärnu. Pärnu on kogu aeg olnud intriigide linn. Suviti koguneb Pärnusse palju inimesi ning väga tähtsad kohalikud inimesed tunnevad end seetõttu kõrvust tõstetuina. See tekitab situatsiooni, et igaüks katsub teisest kangem olla. Nõukogude ajal paistis Pärnu silma sellega, et sealsest õhkkonnast tingitult laekusid kõrgematesse instantsidesse üksteise aadressil vihased kaebused.”
Kui lahkus ametist Pärnu linna peaarhitekt Linnakivi, määrati aastal 1965 uueks peaarhitektiks Arpad Andreller.
Ta oli sündinud velskri ja meditsiiniõe perekonnas 23.01.1931 Tallinnas, lõpetas 1949. aastal Lihula keskkooli ja jätkas õpinguid ERKI-s, mille lõpetas 1957, töötas Tsentrosojuzprojekti Tallinna filiaalis ja aastail 1963-1965 Eesti Projektis. Seal sai alguse kuni elu lõpuni kestev sõprus kolleeg Ülo Stööriga. 1966. aastal Arpad abiellus. Lisaks arhitektuurile oli Arpadil veel kaks kirge: lauatennis ja male. Arpad oli hea maitse ja stiilitunnetusega arhitekt, koos Ü. Stööriga projekteerisid nad Eesti esimese kämpingu Rannamõisas. Ta oli ka üks Pärnu linna generaalplaani (1974) autoritest ja mees, kes kümne aasta jooksul muutis Pärnu linna arhitektuurset ilmet, tõi uue lähenemise Pärnu linnaehitusse.
Pärnusse minnes kutsus Arpad kaasa teisigi arhitekte, nagu Jüri Jaama, Anne Siht jt, sest Pärnus arhitekte praktiliselt polnud. Väljast tulijad tekitasid kohalikus provintsiõhustikus paksu verd. Diplomiga arhitektid said rohkem raha ning lisaks võtsid kohalikelt “kah-arhitektidelt” töö ära.
Endel Paalmann: ”Linna võimukliki moodustasid julgeolekukomitee, linna täitevkomitee ja parteikomitee, kelle ümber koondusid asjamehed. Täitevkomitee ümber koolide direktorid ja arstid, parteikomitee ümber asutuste direktorid ja KGB ümber tuge vajavad sulid ja muud patukustutust välja teenivad tegelased. Koos käidi restoranides ja saunaõhtutel. Arpad ei läinud selle seltskonnaga kaasa. Ta oli haritud ja intelligentne inimene ning lolluse suhtes terava keelega.”

Et päästa omasid, ohverdati võõras

Pael hakkas A. Andrelleri kaela ümber koomale tõmbuma siis, kui kõrgematesse sfääridesse imbusid kaebused Pärnu linna täitevkomitees lokkavast pistisevõtmisest. “See oli avalik saladus, et ilma altkäemaksuta ei saanud linna täitevkomitees asju aetud,” meenutab tolleaegne eriti tähtsate asjade uurija ning praegune Pärnu Politseiprefektuuri Uurimistalituse komissar Jüri Kosenkranius. Kaebuste tõttu leiti partei keskkomitees, et Pärnu linnas tuleb hakata korruptsiooni vastu võitlema. Kohalikul võimuklikil tekkis võimalus Arpadi ettelükkamiseks, et mitte ise süüpinki minna. Fabritseeriti süüdistus, et peaarhitekt müüb altkäemaksu eest krunte – s.t peaarhitekti poolt linna tehtud eramajad ning lepingulised tööd loeti haltuuraks ja selle eest saadud raha altkäemaksuks ning kogu tegevust vaadeldi kui kruntide müüki.

Uurijatele olid seatud piirid, kui palju võib uurida

Altkäemaksuvõtmistest täitevkomitees oli informeeritud ka SORVVO. Paraku olid uurijatelegi seatud piirid, mida, kus ja kuidas ning keda ja kui palju võib uurida. Ajalehes Rahva Hääl 1988. a detsembris ilmuma hakanud Enno Tammeri artiklisarjas “Hingesaast” meenutab aastail 1969-1978 Pärnu SAO SORVVO jaoskonna operatiivtöötaja Henn Lahesaare, et neile kogunes hulgaliselt andmeid süstemaatiliselt toimuvast altkäemaksuvõtmisest linna täitevkomitees, millesse oli segatud esimees isiklikult.
Niidid hargnesid ka teistesse asutustesse nagu lisandus ka andmeid linna kõrgkihi tegevuse kohta. SAO ülema asetäitja poliitalal, endine parteikomitee töötaja Jüri Merits kutsus ta välja ning ütles, et ärgu toppigu nina sinna, kuhu pole vaja. Kui täitevkomitee esimees Lõmps sai teada, et SORVVO tegeleb mõne tema töötaja või sõpradega, korjas ta materjalid enda kätte. Vahel “kadusid” materjalid ka SORVVO kohaliku ülema Voori kätte, osa “haihtus” linna prokuratuuri. Oma nina valesse kohta toppimise tõttu vabastati Lahesaare 1978. aastal miilitsatöölt.
Võib arvata, et ka materjalid A. Andrelleri kohta olid tükk aega Lõmpsi valduses, enne kui ta nupule vajutas, sest seda uurimist oli tal põhjust tõsiselt karta. Aastaid hiljem aga saabus temagi mihklipäev: altkäemaksuvõtmisega jäi vahele korteriosakonna juhataja ning vedas endaga kaasa ka seltsimees Lõmpsi.

Masinavärk käivitus julgeolekust

Selleks, et asjale ametlik käik anda, oli vaja kahte kaebust. Ehitus- ja arhitektuuriosakonnas oli grupp töötajaid, kes leidis, et Andreller on kehv mees.
Tootmisgrupi juhataja U. Suitsu sõnul oli üks põhisüüdistaja linna maakorraldaja Alo Raudsepp, kes meenutas üht Andrelleri öeldud lauset: “Nüüd hakkame raha kokku lööma!” Jutt oli käinud mingitest kruntidest. Kõige huvitavam, et sellest lausest sai üks põhitõendeid! Iseküsimus on, kas Andreller nii ütles ja mis kontekstis see öeldud oli. Kuna krunte mõõdistasid ja planeerisid tootmisgrupi töötajad, kes olid tükitöölised, võis Andreller pidada silmas, et tal on inimestele tööd anda.
Esimese pealekaebuse eest KGB-le, milles süüdistatakse peaarhitekti altkäemaksuvõtmises, hoolitses ehitus- ja arhitektuuriosakonna masinakirjutaja Reet Kartušin, kelle mees oli julgeolekutöötaja ning kes oli tuntud lakkamatu õiendamise ning kaebamise poolest. Teise appihüüde läkitas KGB-le sama osakonna insener-projekteerija Kaarel Loper. Kollektiivis oli omaette halliks kardinaliks projekteerija Jaak Truupõld, kes ei kaevanud, kuid oli ometi üks juhtfiguure. Ta pidas “musta raamatut” , kuhu talletas oma tähelepanekud mitmesuguste seikade kohta. Uurijad leidsid sellest rohkesti “tänuväärset materjali”. Parteikomiteest oli kõige kõvem süüdistaja sealne töötaja ja hilisem Sindi linna täitevkomitee esimees Linda Maaste, kes oli ideeline kommunist ja raius nagu rauda, et süüdlased tuleb vangi panna.

Vabal ajal töö tegemine oli seadusega keelatud

Kuna peaarhitektist üksi oli nähtavasti vähe, võeti luubi alla kogu osakond. Kohtu alla läks ka tootmisgrupi juhataja Suits, kellele pandi süüks, et ta selleks, et kiireloomuline töö saaks ära tehtud, palkas kõrvalasuvast Eesti Maaehitusprojekti osakonnast kvalifitseeritud inimesi. Küsimus oli lihtsalt etteantud projekteerimis- ja ehituslimiitides. Kiireloomulised tööd tuli teha lepingulises korras limiidiväliselt ning need polnud keelatud, kuid inimestel polnud kohakaasluse tõendit. Et neile palka maksta, tuli töökäsud kas kellegi teise nimele teha või inimesed puhkuste ajal tööle vormistada. “Prokurör süüdistas hiljem, et ma kahjustasin inimeste tervist ning ei lasknud neil puhata. Tööde kohta võib tuua näiteks Raeküla koolimaja, millel jooksis augustis kelder vett täis. Projekti ei olnud lihtne tellida, sest need olid aastate pikkuselt ette ära planeeritud. Kool pöördus arhitektuuriosakonna poole ja leidsin inimesed, kes projekti limiidiväliselt ära tegid. Ka kohtunik ütles hiljem kohtuistungil tootmisgrupi kohta, et te tegite kõik, mida vaja, aga kahjuks ei pidanud seadustest kinni,” meenutab asjaosaline.

Avansist sai altkäemaks

Kaebustele lisandus 1976. a jaanuaris Pärnu Kaluri peainseneri avaldus SORVVO-le. Peainsener Valdeko Ott oli pöördunud 1974. a Andrelleri poole palvega, et ehitus-ja arhitektuuriosakond teeks kalurikolhoosile uue elamukvartali detailplaneeringuprojekti. Tootmisgrupp oli ülekoormatud, peaarhitekt vastas, et projekti tegemine võtab aega. Kalurikolhoosil oli aga kiire. Ott pakkus, kas Andreller ise ei sooviks seda projekti lepingu alusel ära teha. Peaarhitekt oli nõus. Tehti eelarve, koostati ja kinnitati leping. 648 rbl 73 kop maksti pearhitekti palvel avansina välja. Kalurikolhoos hakkas ehitama. Ilma ehitusloata ja ametliku detailplaneeringuprojektita. Oli vaid mustand, töö lõplikku vormistasid takistasid Andrelleril sel ajal üle elatud kaks infarkti. Ka siin oli küsimus ilmselt limiitides ning ehk ka selles, et kolhoos tahtis vabaneda veel kulutamata rahast. Kui etteantud projekteerimis- või ehitusraha jäi kulutamata, siis saadi järgmisel aastal selle võrra vähem. Eriti tähtsate asjade uurija Jüri Kosenkranius oli huvitatud, et avanssi käsitletaks just nimelt altkäemaksuna. Et asi suurema kella külge panna, läksid kohtu alla kolhoosi peainsener Ott ja ehituse järelevalve insener Kalle Jaanson, kes vormistas raha maksmiseks kodanike poolt tööettevõtulepingu järgi tehtud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti.

Inimestele meenus kolm aastat hiljem, et nad olid pistist andnud

1977. a kevadel algatati Pärnu linna prokuratuuris kriminaalasi. Kohtuotsuse koopiat lugedes selgub, et leiti keegi August Jõeäär, kes väitis, et oli 1974. a pannud pistise projekti kinnitamise eest projekti vahele ja andnud sekretäri kätte, sest peaarhitekti polnud parajasti kohal. Arpad ei teadnud neist 100 rublast midagi. Samuti väitis keegi Irma Kaljustik, et andis 1975. a suvel peaarhitektile altkäemaksu 100 rbl, et ta aitaks saada ehituskrunti. Samal kevad-suvel olevat ta veel andnud 100 ja 50 rbl. Andrelleri seletuse kohaselt oli proua küll pöördunud tema poole küsimusega, kuidas saada ehituskrunti, ja kutsunud teda oma töökoha, sanatooriumi Tervis sauna, kus oli korraldatud väike oleng. Seal viibis ka proua elukaaslane H. Rikas (kes töötas täitevkomitees. – toim). “Selgitasin Rikasele, mida on vaja teha ning juttu oli ka elamuprojektist. Mõne aja möödudes tuli proua vastuvõtule ja käis mitu korda. Ükskord pani ümbriku lauale. Ümbrikus oli 100 rbl, arvasin, et see on avanss projekti eest, mida pidin hakkama tegema. Proua käis ka hiljem minu juures ja pakkus raha, kuid ma sain aru, et see on altkäemaks ja ei võtnud.”
Arpad oli heasüdamlik, ausameelne, loomeinimesele omase boheemlasliku mõttelaadiga, sinisilmne, usaldas inimesi. Nüüd maksis usaldus valusalt kätte. Huvitav, miks meenus inimestele alles aastaid hiljem, et nad on kellelegi pistist andnud?

Pael oli kaelas

Enne arreteerimist oli Arpad peaarhitekti ametist Lõmpsi “nõuandel” lahkunud ja töötas Eesti Maaehitusprojekti Pärnu osakonnas. Oodati, kui Andrelleri TRSN saadikukohustused lõppevad ja visati ta tagaselja parteist välja. Arreteerimisega oodati, kuni Ehituskomitee esimees Endel Paalmann puhkusele läks. Arpad käis õhtul enne arreteerimist Paalmanni juures suvilas Rannamõisas ning rääkis talle oma murest. Ehituskomitee teda enam kaitsta ei jõudnud ja kas see olekski aidanud? Arpad arreteeriti otse töölt 18. augustil 1977 ja pandi istuma koos retsidega.
Üks “kitsest” kambrikaaslane ahvatles teda jutuga, et tal on võimalus kirju vanglast välja toimetada. Arpad kirjutaski oma naisele kirju, mis loeti pärast suure mõnuga kohtus ette. Mõned kirjad lasti jõuda ka naiseni. Astra meenutab, et kirjas tuua palutud valge lemmiksviiter, mille Arpad palus mustaks värvida, lõigati Arpadi nähes õmblustest lahti ning kingadel kisti tallad alt. Kahtlustati, et äkki on naine neisse mingit infot peitnud.
Kirjades sisalduv oli meeleheitlik appikarje. Kohus aga tõlgendas seda süü tunnistamisena ja katsena tunnistajaid mõjutada. Kirjades palus Arpad naisel uurida võimalust, et raha võidi kuskile torgata nii, et tema sellest midagi ei tea. Ta palus naisel koos advokaadiga kohtuda tunnistajatega ja uurida, millised on kaebuste motiivid ning kas inimesed ei sooviks neid tagasi võtta.
Ajakirjanik E. Tammer, kel oli võimalus toimikut lugeda, tsiteerib oma eelpool mainitud artiklis ühte kirja: ”“Pärnu Kaluri” juhtumi kohta kirjutab Andreller, et ta pole neile ehitusluba andnud ja et kui midagi rääkida, siis peaksin rääkima H. Lõmpsi imelikest kruntide andmisest, omavoliliste ehituste “seaduspärastamistest”, poolikute ehituste ekspluatatsiooni võtmistest jne. Praegu vaikin. Uurija väidab, et pole üldse minu tunnistust vaja. Piisavat teiste tõenditest, et mind süüdi mõista. Kui mulle tahetakse keerata, siis ei pääse ka Lõmps. Seni vaikin kui haud, edasi aga…”
Et Andrellerilt ülestunnistust välja pressida, ähvardas uurija sanktsioonidega naise suhtes. Andreller kirjutaski “puhtsüdamliku ülestunnistuse”. Inimene oli muserdatud ega jaksanud enam vastu seista.

Kus väidetav rikkus oli?

Altkäemaksuga justkui superrikkana elama pidanud peaarhitektil vara peaaegu polnudki. Kõikjalt otsiti perekonna hoiuraamatut, mida neil ei olnudki. Kõnekas on fakt, et Arpad käis ühe palituga, millele pani talve saabudes peale karvase krae. Kõige ilmekam on arestitud vara üleskirjutamise akt. Varandust oli 5262, 99 rbl väärtuses. Kõige suurem vara oli naise Rootsis elanud venna pärandatud rahade eest muretsetud sõiduauto VAZ-2101, mis konfiskeeriti.

Lõppvaatus

23. jaanuaril, täpselt Arpadi sünnipäeval, 1979 algas ENSV Ülemkohtu väljasõiduistung. Lavastatud farss mängiti avalikul istungil maha seitsme päevaga.
30. jaanuaril mõisteti Arpad Andrellerile ametiseisundi kuritarvitamise, riigivara riisumise, omastamise ja raiskamise ning altkäemaksuvõtmise eest 6 aastat vabadusekaotust. U. Suitsule mõisteti kolm aastat tingimisi kohustusega töötada kohtuotsust täitva organi poolt määratud kohas, K. Jaanson ning V. Ott pääsesid tänu sellele, et neid oli autasustatud medaliga “Vapra töö eest V.I.Lenini 100. sünniaastapäeva tähistamiseks”, siis vastavalt NSVL ÜN Presiidiumi seadlusele “Amnestiast seoses Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäevaga” üheaastasest vanglakaristusest amnestiaga.

Seadus kaitseb uurijaid

Komissar Kosenkranius usub siiani, et Andreller müüs krunte ning väitis, et julgeolekul polnud selle looga mingit pistmist. Vastuseks küsimustele ENSV Ülemkohtu lahendi kohta, kirjutati kohtuotsuse koopia kaaskirjas, et Riigkohus pole ENSV Ülemkohtu õigusjärglane ning seetõttu nad seda lahendit kommenteerida ei saa. Andrelleri süüd usub ka linna parteikomitee kunagine sekretär Aino Tammeorg, kellele kinnitas seda Lõmps isiklikult. Erinevalt komissarist väidab Tammeorg, et lugu algas just julgeolekusse saadetud kaebustest. Enno Tammeri suhteliselt tõelähedast artiklisarja Pärnus valitsenud õhkkonnast nimetab ta lugulauluks, mis ei vastavat tõele.

Tellimusartiklid

Peaarhitekti süüdimõistmine lõi laineid. Kõige esimesena kirjutas lühikese nupu pealkirjaga “Kohtusaalist” järgmisel päeval peale kohtuistungi lõppu 01.02. 1978 ajalehes Pärnu Kommunist vastselt lehe peatoimetajaks edutatud endine linna täitevkomitee sekretär Ernst Helemäe. Kaks kuud hiljem, 21. märtsil lajatas artikliga Rahva Hääles rubriigis “Kohtusaalist”ajakirjanik Tiiu Põld, kes korjas sinna kokku kõik, mis Andrellerist Pärnus räägiti, ning esitas tõe pähe, ja kellele jäi tema sõnul kohtust mulje, et peaarhitekt oli süüdi. Artikli pealkiri oli: “Ta tundis end karistamatuna”. Kirjutis sündis toimikumaterjalide põhjal, sest nõukogude ajal sai ajakirjanik toimikuga vabalt tutvuda. Tiiu Põld väidab, et tol ajal süveneti lugudesse põhjalikult ning ta rääkis paljude inimestega.
Ülo Stöör meenutab, et kui tekkisid probleemid Raal Kivil, siis ilmus peatselt Edasis vastav artikkel, kus Kivile pandi süüks ka eelmise peaarhitekti tegematajätmised. Artikli lubatud järg jäi Ehituskomitee sekkumisel ilmumata.

Ükski peaarhitekt ei sure troonil

Nii öeldi tol ajal peaarhitekti ametikoha kohta. See oli omavoli, mida kohalik nomenklatuur rakendas nii peaarhitektide kui ka teiste isepäiste vastu, kui tahtis midagi läbi suruda.
Arpad Andreller jätkas projekteerimist ka vanglas, sest ka seal ehitati ning vajati oskajat inimest. 29.11.1979 tabas teda kolmas, sedapuhku saatuslik infarkt. Arpad oli 48aastane, ta maeti Pärnamäele. Astra tegi läbi kolm kohtuprotsessi, et arestitud vara tagasi saada. Lõpuks võitis.