Kultuur ja Elu 3/2006


Kultuur ja Elu 2/2006

 

 

 

 


Johannes Hint:
Ühe XX sajandi ausa mehe tragöödia

tekst: holger kaljulaid

25 AASTAT arveteõiendusest dr Johannes Hindiga (20. IX 1914 – 5. IX 1985) oleks kui Unustusjõkke vaibunud. Kus on aga vastus küsimusele: MIKS? Vahekokkuvõttega selle õigusmõrva kohta trükis ilmunust loodab K&E abistada hädatarviliku uurimistöö jätkajaid, heites pilgu ka arhiivi ja püstitades küsimusi, mis vajavad edasiuurimist.
25 AASTAT arveteõiendusest dr Johannes Hindiga (20. IX 1914 – 5. IX 1985) oleks kui Unustusjõkke vaibunud. Kus on aga vastus küsimusele: MIKS? Vahekokkuvõttega selle õigusmõrva kohta trükis ilmunust loodab K&E abistada hädatarviliku uurimistöö jätkajaid, heites pilgu ka arhiivi ja püstitades küsimusi, mis vajavad edasiuurimist.

Ta on kaheksa raamatu, paarisaja teadusüllitise, 62 leiutise ja avastuse autor. Tema nimel on 28 patenti. Tosinale maale on rajatud tema leiutatud ehitusmaterjali tootvaid tehaseid. Temast on alatasa juttu teinud nii Ameerika Hääl kui ajaleht Kodumaa. Aga tema viimased mõtted jõudsid meieni vanglast, nappidel kokkusaamistel oma pojaga, taskuräti peale ja märkmikukaanele kribituna…
Oma leiutiste hea populariseerija oli ta ise. Teisalt on JH-st rääkiva aimepublitsistika heaks näiteks 1981–82 valminud vestesari Vabadusraadios (RL), kus ta elukulgu jälgis Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar. Eestist saadeti Pariisi JH kohta terve teaduslik dossier, mille põhjal Karassev-Orgusaar vaatles koos prantsuse teadlastega mõningaid JH teaduslik-tehnilisi ideid. Ükski neist ei leidnud, paraku, prantslaste täielikku poolehoidu ja oma vestesarjas püüdis autor ka seda ettevaatlikult, kuid objektiivselt kirjeldada. Karassev-Orgusaar andis raadios märku, et maailm suhtuks JH tegevusse teisiti, oleks vaid toetushääli kodumaa teadlaste ringkondadest. Neid ei tulnud.
Mäletan end glasnosti kõrgajal pingutamas Eesti TV “Foorumi” otsesaate puhul, kus esines ENSV TA juht Karl Rebane, et küsida tema hinnangut tehnikateaduste dr JH traagilisele saatusele. Minu küsimusega telegramm ei saanud vastusepiuksugi – ei juhtakadeemiku ega saatejuhi Mart Siimanni poolt… Läks kaks aastat, kuni 15.II 1989 julges ENSV TA kosta sõnakese JH eest – algatajaks arvutiteadur Enn Tõugu.
Rahva valikul on ta üks meie XX sajandi sajast suurkujust. Rahvaga pole päri eesti entsüklopedistid. Nemad valisid üheköitelisse entsüklopeediasse kirjanikust vanemvelle Aadu, Johannest mitte – vastupidi üldsuse hinnangule. Teda siiski nähakse sama toimetuse teises, rahva valikul kokku pandud raamatus ja nimelt kui… “hingelt leiutajat… [kes] tuli ehitus-materjali silikaltsiidi peale… [---] siis leiutas, et desintegraator parandab materjalide maailma ja rajas selle uurimise ja tootmise tarbeks konstureerimis- ja tehnoloogiabüroo… [---] taasavastas, et inimest on võimalik ravida bakterite abil…”
Mõnele teadlasele oli AU – tema firma üks biotehnoloogilisi tooteid – soolapuhumine, ehkki usk sellesse kui imerohtu levis. Vaidlus selle üle, nagu ka JH teadustöö ülevaade, jäägu tulevasse käsitellu. Siin küsigem…


Vladimir Georg Karassev-Orgusaar
jaanuaris 1982 RL-i ­stuudiost Pariisis:

... Manipuleerides aastakümneid löökveski – desintegraatoriga, leiutas ta uusi materjale, andis ammutuntud materjalidele uusi omadusi, avas inimkonnale uusi energiaallikaid, lõi uusi loodusseadusi. Ta lõi, avas, leiutas, andis… Nagu Jumal. Sest see oli Jumal, kes lõi–leiutas–avas–andis…
Ei – me räägime siiski mitte Jumalast, vaid maisest patusest hingest, eesnimega küll Johannes, liignimega aga Hint, kes võttis endale selle patuse Maa peal Jumala funktsioonid. Ta loob inimesele uusi ehitusmaterjale, annab inimestele ja loomadele uut toitu, jagab haigetele uut lootust – uusi arstirohte, Nõukogude riigile aga avab uusi energiareserve. Siis veel aktiveerib ta, s.t äratab unest liiva ja vee, parandab Albert Einsteini massi ja energiat seostavat valemit ja teeb veel tuhat muud imet…
Pea, pea! – hüüatab keegi kärsitu raadiokuulaja – Kas ei tee sa ikkagi liiga mehele?! Kas ei ole sa liiga irooniline mehe suhtes? Kas ei lähe sa oma võrdlustes siiski liiga kaugele?! Sest vaata, uus betoon – betoon ilma tsemendita, nimeks silikaltsiit, on ju tegelikult olemas. Uut toiduainet nimega biodispergaat AU-8 veetakse Eestist Venemaale rongide viisi. Tartus saab apteegist välist ravivahendit AU-10, mis võtab kõik nahahaigused ja paneb taas kasvama ka kiilaspea juuksed. Siga aga – jah siga – paneb ihust ja hingest uuesti endale sisse oma enda desintegreeritud ja aktiveeritud väljaheiteid, kiidab neid takka ja läheb paksemakski!
Mida pean ma vastama sellele kärsitule hingele? …

Miks see eesti suurmees hävitati?

Vastuoludele Eesti teadus- ja tootmisjuhtidega, kes ei näita silikaltsiidile oma sünnimaal rohelist tuld, osutas JH ammu, näiteks 1957 Pildis ja Sõnas: “Samal ajal, kui ENSV TA juhtivad töötajad suhtuvad veel kõhklevalt silikaltsiidi küsimusse, ehitavad vennasvabariigid uusi tehaseid. Dnepropetrovski Instituudis võetakse aga üliõpilastele õppeprogrammi uus distsipliin, mis käsitleb silikaltsiiti kui ehitusmaterjali.” Kas võis see pinge viia neostalinistliku õigusmõrvani, millega JH veerandsajand hiljem hävitati?
Ebatunnustuseks silikaltsiidi leidurile oli ka… Lenini preemia. Peale kahe eestlase määrati see kaheksale vene teadurile, kes ei tegelenud mitte tsemendivaba silikaltsiidiga, vaid silikaatbetooniga. Pealegi oli parteitule JH-le kaasa poogitud “kogu uurijate kollektiivi väljapaistev esindaja” kompartei liige Viktor Rüütel. Nagu osutab Karassev-Orgusaar, siitpeale juhtusid JH külje all triivima ENSV ladvikus olijate sugulased.

Neljakordne surmanuhtlus

Eesti Ajaloo VI köide osutab Desintegraatori juhile 1974–81 kui mehele, “kes püüdis ületada sovetliku majandussüsteemi totrat olemust ja pidi seepärast eluga maksma”. Ta vahistati 13. XI 1981. Ametliku juurdluse oli algatanud 7 kuud varem KGB, alustades kangutamist oma käealuse SORVVO-ga. Hindile määrati 15 aastat ranget režiimi, mis ületanuks talle vangina jäetud eluea neli korda. Liidu ülemkohtu pleenum leidis 1989 JH-d posthuumselt rehabiliteerides, et kõik tema tehtu teenis riigi ja ühiskonna huve…
Kõigepealt on peetud Desintegraatori-afääri ning JH tõrjekampaania algatajaiks Moskva tsemendivürste, kes kartsid, et tema leiutatud ja evitatav silikaltsiit (laprex) kahjustab betooni tootmise ja uurimise riiklikke programme. Esimesena väljendas seda kirjanik Oskar Kurganov (1907–97), kes 1965–92 avaldas kolm pikemat jutustust JH-st.
“Südamete ja kivide” kangelane on Johannes Leht – see oli hiljem avaldatu kohaselt JH varjunimi siis, kui ta saksa ajaks Eestisse põranda alla jäi. Raamat esitab JH võitlusi sotsrealismi loori all. Kurganovil tuli tsensuuri nõudel jutule lisada kaks optimistlikku lõpulehekülge.
“Hindi asi: jutustus tõestisündinud loost” on seevastu mitte üksnes kirjanduslik, vaid ka inimõigusluse akt, mis avab leiduri hävitamise salajasi mehhanisme tõhusamalt. Teose III osast kujuneb eelmise raamatu kurb järg, millega autor paneb punkti JH eluloole. Mujal on prožektor taas heitlustel tsemendivürstidega. Moskva tasandi kõrval on aga viiteid ka mõjuvõimsatele vastastele Tallinnas – nagu Karl Jurjevitš, pro Karl Genrihhovitš Vaino… Üksikasjalikke kirjeldusi, fotosid, arvukalt dokumente JH ametlikust ja isiklikust kirjavahetusest… Ehedust lisab peategelaste õigete nimede äratoomine; erandiks teose valmimise aegu Venemaale asunud uurija Erich Vallimäe – raamatus Valter Kalimäe, kõrvuti toona oma poliitilist karjääri rajava uurija Telman Gdljani nime moonutisega. Kurganov käsitleb asja seisuga 1990, s.t ikkagi sovetiajal.
Pärast esimesi suuri puistamisi sügisel 1981 sööstis JH Moskvasse ja taotles N Liidu tippjuhtkonna sekkumist. Oskar Kurganov osundab JH kirja Andrei Kirilenkole, kes NLKP KK Poliitbüroos kureeris õiguskaitset, ja KGB juhile Juri Andropovile. See oli abipalve: uurige asja Moskvas või kus tahes, aga mitte Tallinnas!
On teada, et Kirilenko tegigi JH tagakiusamise kohta järelepärimisi, aga Andropov passinud ning, varsti riigijuhiks saades – takistanud kriminaalasja sulgemist. Miks kartis JH Eestit ja mitte Moskvat? Kes teda soosis? Kes olid vaenlased? Kas lõhe JH pooldajate ja vastaste vahel läbistas ka kogu parteistruktuuri?


Aleksander Kaelas aprillikuul 1955
Ameerika Hääle saates:

… Hindi praeguse karjääri puhul oleks põhjust paari sõnaga puudutada ta senist elukäiku. Ta on, nagu me teame, kommunistliku [---] kirjaniku Aadu Hindi väikevend. Esimese [sovetliku] okupatsiooni alul naeris ta päris avalikult oma kommunistlikku suurvenda, kuid kui talle endale anti osakonnajuhataja koht Tallinna linna täitevkomitees, muutus ta üleöö suureks kommunistiks. Okupatsioonivägede Eestist põgenemisel ei läinud Johannes nendega kaasa, nagu ta suurvend, vaid püüdis jälle tagasi eestlaseks muutuda. Ta arreteeriti aga saksa okupatsioonivõimude poolt ja asetati Harku [õieti: Lehtse turbaraba] töölaagrisse. Sealt õnnestus tal mõne aja pärast põgeneda Soome, kus ta jällegi kinnitas, et ta kunagi ei ole olnud ega ole kommunist. Sellest hoolimata paigutati ta aga ka Soomes töölaagrisse. Vabanenud pärast vaherahu Soome laagrist, muutus JH uuesti suureks kommunistiks, kinnitades, et ta on olnud kommunist kogu oma elu aja.
Oodates Eestisse tagasipääsemise võimalust, kirjutas Hint 1944. aastal Helsingis mingis soome–eesti segakeeles väikse 20-leheküljelise brošüüri “Todellisuuskuvia eestin kansan elämästa vuonna 1940-44”, mille soome kommunistid lasksid ka ära trükkida. [---] Nähtavasti oli Johannesel sellal õige suur hirm, et ta oli mitu korda kommunismi maha salanud… [---] Nüüd [on ta] lõpuks leidnud armu ja saanud väikse katsetehase direktoriks. [---]
Muide kirjutab Hint selles brošüüris 5. leheküljel, et kui kapitalistid ei rööviks ära tööliste töövilja, siis oleks inimestel vaja töötada päevas ainult 1–2 tundi. Selle eest võiks siis iga inimene saada 5… 6-toalise korteri, sööki ja riideid nii palju kui vaja ja lisaks veel “korkeasta kultuurielämää”. Nüüd ei ole okupeeritud Eestis enam ammugi kapitaliste. Kas nüüd ei oleks direktor Hindil juba aeg seada oma tehases sisse 1… 2-tunnine tööpäev, muretseda oma töölistele 5… 6-toalised korterid, sööki, riideid ja kõrget kultuurielu?
Hint on teistele kommunistidele kogu aeg kallale tunginud selle pärast, et need ei täida oma lubadusi tema ja ta laboratooriumi ning tehase vastu. Jääme sellepärast suure huviga ootama, kuidas ta nüüd ise täidab neid 1944. aastal Helsingis antud lubadusi.

Eesti ametlikus meedias

andis esimese ausa ülevaate kohtuasjast 1988 JH advokaat Jüri Rätsep ajakirjas Vikerkaar, jättes siis küll targu vastamata, kes ja miks protsessi vajas. Küll vihjab ta selle tema sõnul “pseudokriminaalse draama” kujundajaile kusagil kõrgemal.
Samal ajal võttis JH tegevuse ajakirjandusliku uurimise ette Siim Kallas. Rahva Hääle järjeloos otsib ta ega leia JH roimade motiive ja näitab siis, kuis kompartei suunatav uurijaskond oli süütu inimese vangi pannud – ise seadust rikkudes – ning kuidas kohus oli protokolle võltsinud – nii et roimarlikuks osutusid hoopis õiguskaitseorganid! Tragöödia otsustav põhjus-tegur oli Kallase järgi majanduskriis.
Kummagi murrangulise kirjutise pinnapealsuse etteheited võib läkitada tsensuuri kraesse. Aasta hiljem Eestimaa RR-i Tartus korraldatud seminaril võimukuritegudest ütleb Kallas välja peamise: “Nõnda püüdis komparteilik võimuklikk maha suruda majanduse ja elatustaseme langusest tekkivat rahulolematust ja hävitada tehnokraatlikku opositsiooni.”

Reaktsiooniaja märk

Desintegraatori juhtkonda elimineerides tabas võimuladvik hoobilt mitu kärbest: leidis viletsa elu patuoina, hävitas võimaliku vastasrinna ja näitas oma võimu totaalsuse määra. Kogu repressiivaparaadi lai koostöö seaduslikkuse rikkumisel pidi seega tugevdama kompartei ainuvõimu, ühiskondliku ja majandusmõõna kiuste.
Oli see ju esimene omakapitalil põhinev firma N Liidus, pealegi Lääne koostööpartneritega. Teostus JH unistus suurest, riikliku dotatsioonita toime tulevast teadus-tehnoloogia-tootmiskeskusest. Desintegraatori direktor polnud nomenklatura seisuse kohast kinnitust saanud EKP KK-lt. Ja kui parteijuht Johannes Käbin seda inimest pikka aega tundes võis oma pahema silma veel kinni pigistada, siis mantlipärija Karl Vaino JH pretsedenditut tõusu ei talunud.
Tema loodud ettevõtte tegevus tõusis päevakorda üksikfirma jaoks erakordselt kõrgel tasemel – Moskvas Gosplani kolleegiumil, kus 10. II 1981 arutati UDA-tehnoloogia (täiustatud löök- ehk sõrmikveski Universaalne Desintegraator Aktivaator) evitamist N Liidu rahvamajandusse. Selleks andis Gosplan 4. V 1981 ka määruse. Kaks nädalat enne kriminaalasja algatust… Plaanikomitee otsustas kaasata UDA-tehnoloogia rakendamisse 13 ametkonda. Desintegraator jõudis koostada 10 aasta sihtprogrammi. Ja Gosplan kinnitas selle, kui repressiivveski juba täistuuridel JH-d ja firma juhtkonda pulbriks jahvatas. Hävitava protsessi tõttu säilis Desintegraatoril suhe vaid Ida hemisfääriga. Teadustöö peatus. Samal alal läksid eest ära jaapani ja inglise tehnoloogid.

Sõjatööstuskompleks

Hindi ekslemised strateegilistes keelutsoonides viisid muuhulgas selleni, et tema UDA-menetlust proovis aatomikeskus Dubnas, 1956 asutatud Volga-äärses linnas, kus on Moskva kandi peamine tuumauuringute instituut. Hetkel, kui JH kõrvaldamine päevakorda tuli, huvitas STK-d D-41 graanulite tootmine lennutehnika tarvis.
Omakirjastuslik Isekiri avaldas 1984 JH-teemalises erinumbris tema kolm aastat varem Gosplani kolleegiumi ees peetud kõne, kus JH pakkus oma abi Ida–Lääne võidujooksul hädatarvilikus tehnoloogilises läbimurdes ja märkis siis muuseas: “Nähtavasti pole vaja tõestada, et ühele ettevõttele, isegi ühele maale käiks üle jõu tehnoloogilist revolutsiooni läbi viia omaette. Selles ürituses peab osalema kogu inimkond.”
Kurganov kirjeldab sovetliku hierarhia tippu vallanud ärritust JH tõusva maine üle, eriti kui ta leksikas sagenesid fraasid inimkonna hüvangust ja maailma tööstustehnoloogiast.
Hint oli oivaline PR ja suutis ise reklaamida nii silikaltsiiti kui oma tehnoloogilisi leide. Pealegi osutus Eesti avalikus elus ta sama mõõtu tegelaseks kui Gustav Ernesaks või Georg Ots – olemata sportlane või muusik! Aastast 1948 ei leidu Pildil ja Sõnal (seltskonnažurnaali tolle aja surrogaat) vist ainsatki JH pildita aastakäiku. Ja mitu Reklaamiklubi hooaega möödus ilma, et selle otsesaates poleks esinenud tema? Mehe loomupärase avatuse ja suletud ühiskonna vahel haigutav kuristik oli tõega hirmus.


Nikolai Baibakov,
Gosplani kunagise juhi (1965–85)
intervjuu märtsis 2000:

Esmalt lugesin selle andeka inseneri ja teaduri leiutisest Pravdas. JH leidis mooduse vastupidava ehitusmaterjali loomiseks nn desintegraatoriga, kasutamata tsementi. Tsemendivaba tehnoloogia on ehitusala suursaavutus. [---] Tema tehnoloogiat kasutasid Itaalia, Austria, Jaapani suurfirmad. Pärast [JH] 1981. aasta kohtumist minuga käsitles tema ettevõtte tegevust Gosplani komisjon. [---]
Ja siis – ootamatu kriminaalasi. Alul proovis üks eesti uurija ja seejärel teada–tuntud Gdljan talt välja raputada ülestunnistust, et riigi toetus silikaltsiidile tulenes pististest kõrgetele juhtidele Moskvas. Oma koosa sai tuntud literaator, “Vabastamise” filmiepopöa kaasautor ja Lenini preemia laureaat Oskar Kurganov – ta kirjutas Hindist. Nii et lõpuks sai leidur 15 aastat ja suri vanglas. Mõned aastad hiljem tühistati Hindi kohtuotsus ja ta on täielikult rehabiliteeritud. Tema tehnoloogiat pole aga edasi arendatud ning tänaseks on see sootuks unustatud, kuigi Gosplani otsust [UDA-tehnoloogia evitamiseks] ei tühistatud. [---] Hindi draama tõttu luhtus üks meie uute tehnoloogiate sihtprogrammi alalõik… [---] Omamaine maailmatasemega teaduslik-tehniline saavutus sai kompromiteeritud. Eksistentsi lõpetas esimene sõjajärgne ühisettevõte, N Liidu – Austria Dessim, mille teljeks oli desintegraator-tehnoloogia. Välisfirmad hakkasid sellekohaseid litsentsilepinguid NSVL-ga üles ütlema. Desintegraatorite välismaale müügist laekuva valuuta sissevool langes. Ma ei räägigi, et Hindi tehnoloogia olnuks abiks Armeeniale, keda tollal rängalt tabas katastrofaalne maavärin. Teisaldatavate desintegraatorite park võinuks varemekuhilad ja stiihiaga segipaisatud pinnase kohapeal pikemata silikaltsiidiks muuta – esmaklassiline ehitusmaterjal.

Sovetlik salatsusmaania

Hindi aval käitumine põhjustas ka Moskva proteste. Väliskaubandusamet kaebas kevadel 1961 Glavlitile Moskvas, aga samuti Tallinnasse, et…
“Silikaltsiidi leiutise autor JH, teades, et bülletään jt brošüürid silikaltsiidi kohta on kaubandusvõrgus vabamüügis, saadab neid materjale väga meelsasti välismaale. See kõik muudab patenteerimise ja litsentside müügi märksa keerukamaks…” *
Väidetavasti olla seepeale protestinud ka litsentsi ostnud jaapanlased. Kihk ühest ehitusmaterjalist ametkondlik saladus teha sai imekiire võidu ja 22. V 1961 silikaltsiit kui materjal salastati. (ERA–R-1–5–559–84)
Kõik see järgnes JH Itaalia-külastusele suvel 1960 ja lepingule sealse materjaliarendusfirmaga Sviluppo Silicalcite kahe litsentsipõhise tehase rajamiseks. Ühtlasi algas JH sõitude piiramine. Mitte lõplik, JH välisreise keelata ei olnud lihtne. Nagu Riikliku Teaduslike Uurimistööde Koordineerimiskomitee esimees Aleksander Neiman 10. V 1963 salajases kirjas nukuvalituse juhile Valter Klausonile möönis: “… kuid arvestades, et sm Hint kui silikaltsiidi autor ja leiutaja, osaledes läbirääkimistel välisfirmade esindajatega litsentside müügi üle, saavutas teatud populaarsuse kapitalistlike maade spetsialistide ja kommersantide seas [---] on soovitatav lubada tal sõita [ametireisile] Itaaliasse…” (ERA–R-1–5–636–142-143)
Aastal 1966 tegid aparatšikud, keda mahitasid konkureerivate tehnoloogiate pooldajad, valusa rünnaku. Moskvas 13. I 1966 aset leidnud koosolekul kasutas silikaltsiidi vastasleer ära tema kätte sattunud kirjavahetuse Jaapaniga, kus JH taotles seadmete täiustamiseks välisabi. Tulem – JH tagandamine + mõneaastane sisepagendus.
Tema kokkupuuted impeeriumi sõjatööstusliku kompleksiga (STK) rajanesid pragmaatilisel kaalutlusel. Sest nagu isa kaasvõitlejast poeg Reino Hint on märkinud, oli isemajandamine sellal võimatu: “Teadust ei saanud tol ajal teisiti tehagi – rikas metseen riik andis raha ainult selleks, mida vajas: sõjatööstusele. Tõsi, ka siit oskas JH enda teaduslike tööde tarvis raha saada. Soovid tehaseprojekti ja tehnoloogilist abi – palun maksa! Peab ütlema, et sõjatööstus maksis alati. [---] Mäletan, et iga riigilt saadud summa eest tuli isal Moskvas võitlemas käia ja loomulikult suruti siis kaasa ka mingi selline uurimisteema, millega Silikaltsiidi Instituudil õhkõrnagi puutepunkti ei olnud…”
Uudne Desintegraator oli aga sõltumatu nii halduslikult kui majanduslikult, käibe lõviosa – hiilgeaastal 10 000 000 rbl – saavutati bioaktiivse raviainega. Ja sellele Eesti võimuladvik piiri panna sooviski. Toodete ravitoime salastati. Isegi kirjastuselt Valgus ilmunud A[avo] Mikelsaare brošüür “Toidulisand biodispergaat AU-8” sai Glavliti kooskõlastusel tervishoiuametnikega avalikustamise keelu (“ei lubatud ilmuda avaliku trükisena”) seetõttu, et töös rõhutati AU-8 raviomadusi…** Siim Kallas on võrrelnud AU keelustamise katseid silikaltsiidi perspektiivituks tunnistamisega.
Peale kõige muu sundisid suveks 1981 Desintegraatori üle kontrolli tugevdama STK vajadused, kuna 9. juunil oli N Liidu valitsuse presiidiumi sõjalis-tööstuslik komisjon välja andnud salaotsuse nr 185 pulbermetallurgia (JH firmades arendatava UDA-tehnoloogia üks kasutusala) laiemaks evitamiseks 1981–85 kaitsetööstuse (lennuki) harudes (ERA–R-1–5–1066–74-76).
Kuigi Eesti nukuvalitsus ütles või püüdis 1983 sellest lisakohustusest ära öelda (ERA–R-1–5–1100–45-49), pole vaja suurt kujutlusvõimet mõistmaks, kuidas see mõjutas firma ja JH saatust ning tihedaid välissuhteid.

Kogu karjääri kestel pandi JH-le pahaks poliitiliselt kahtlaste isikute soosimist

Kõrgkoolist ehitustehnika professori kohalt sürjutatud Hugo Oengo, kellele usklikkust pahaks pandi… Tema kunagise õpilasena võttis JH Oengo tööle projekteerijaks Aravete tehase juurde, võimaldades tal pensioni välja teenida.
Samas leidis tsehhijuhatana tööd endine poliitvang Viktor Udam.
Nukuvalitsuselt leidis negatiivset tähelepanu teise poliitilise vastase – Herman Heinla (1921–96) tõõlevõtt. Teda oli septembris 1945 süüdi mõistetud antisovetliku ja saksa luuregrupi Tümler tegevuse eest; vabanenud novembris 1954, naasis ta keelu kiuste sügisel 1964 Eestisse, läks elama Kurtnasse ja tööle Tallinna Silikaltsiidi TUI-sse vaneminsenerist kunstnik-graafikuna; end volita sisse seadnule tuli alles märtsis 1965 ametlik luba Eestisse jääda ja siin elada, pea kõikjal peale pealinna (ERA–R-1–5–681–39-40).
Sarnane lugu oli Desintegraatori vaneminseneri Artjom Juskevitšiga, kes erinevalt Heinlast oli komparteilane, aga tegutses ühtlasi põranda all, kuni heideti parteist välja vastupanurühmituse EDL süüasja tõttu.
Samas töötas tõlgina Mati Sirkel, kes nn 40 kirja allakirjutajana pälvis JH-lt ainult tunnustust ja hoopiski mitte hukkamõistu, nagu nõuti selliste alluvate puhul asutuste ja käitiste juhtidelt.

* * *


Johannes Hint. Katked kirjatükist
“Viimaseid mõtteid inimkonnale” (1985):

… Selle eest, mida ma olen teinud N Liidu heaks ja tema teaduse edasiminekuks, väärin ma tõesti Kõigekõrgema hukkamõistu ja karistust. Minu elu on olnud pidev töö ja kahjuks on suure osa selle töö viljadest saanud maailma inimvihkajalikum riik oma käsutusse. Kuid ma loodan halastusele, sest olen oma tööd tehes mõelnud inimkonna heaolule.
Oma esimeses töös “Mõningate XX sajandi ausate inimeste tragöödia” püüdsin juhtida inimeste tähelepanu sellele, millisele koletule teele on asunud N Liit. Käputäis südametunnistuseta tegelasi on teinud riigikorrast religiooni, võttes inimestelt ära tõelise usu ja sellega koos kõige tähtsama osa inimesest endast – headuse. Ja seda selle pärast, et ise nautida heaolu, mida selline riigikord rahvale ei võimalda.
On tõsi, et selline riigikord peab varsti ennast ise hävitama hakkama, sest iga haridust saanud inimene hakkab mõtlema. See viib tõe tunnetamiseni ja lõpuks vastuhakuni. Järelikult tuleb süsteemil hävitada oma maa “ajud”.
Samal ajal on aga maa arengutase selline, et ilma mõtlevate, ajudega töötavate inimesteta kuhugi ei jõua. Seda näitab ilmekalt N Liidu tänapäeva tehnikatase. Et mitte lootusetult maha jääda arenenud maailmast eeskätt ja peamiselt sõjatööstuses – sest inimeste, rahva olukord valitsevat klikki ei huvita! – tuleb toota “ajusid”, neid maksimaalselt kasutada ning… õigeaegselt hävitada – et nad valitsevat riigikorda ennast ei hävitaks!
Ilma maailma ausate inimeste vahelesegamise ja abita jõuab NLKP inimvihkajalik juhtkond lisaks juba hävitatud miljonitele veel õige palju ausaid inimesi hauda saata. Ja mitte ainult seda…

* * *

Johannes Hint
N Liidu ­Riikliku Plaanikomitee (Gosplan) kolleegiumil ­
10. II 1981:

… Praegu on meil uue tehnoloogia teoreetilisest alusest üsna vähe teadmisi. Võimalik, et aine, inertsi- ja gravitatsioonijõu vahel eksisteerib mingi sõltuvus, mis sarnaneb Einsteini avastatud energia seosele massiga. UDA-seadmes mõjutavad ainet suured kiirendused, mis kuni 400 miljonit korda ületavad vaba langemise kiirendust. Võib-olla on siin aine kardinaalse muutumise põhjus ja UDA-tehnoloogia alus?
Sel juhul saab UDA-tehnoloogiast inimkonna uus energialäte, mis ei tekita radioaktiivseid jäätmeid. Peale selle võimaldab UDA-tehnoloogia praktiliselt kõigi tööstusharude üleminekut jäätmevabale tootmisele. Aktiveerides UDA-seadmes aineid, mida mikroorganismid vajavad olemasoluks, õnnestub nende paljunemist mitu korda kiirendada. Võimalik, et see lubab tulevikus füüsilis-keemilise tehnoloogia asendada olulisel määral biotehnoloogiaga ...

Mõningate XX sajandi ausate inimeste tragöödia

oli masinakirjas 41-leheküljeline traktaat, mis valmis JH vanas töötoas Tartu maantee pisikese rauapoe õuekeldris 1970. aastate algupoolel ja ilmus 1974 varjunimega Aivars Krauklis põranda all levivas Eesti Demokraadis. Kahetsedes oma noorusjõu rakendamist kodumaa anastajate heaks, soovis autor panna lugeja mõtlema sovetismi loomuvastasuse üle. Tagantjärele, teades juba teose pärisautorit, näeme võimu telgitagustes kommunistliku süsteemi pahelisust kogenu rabavat muutumist punausu veendunud vastaseks, kes ei andesta komparteile riigikorra muutmist religiooniks ega tõelise usu ja headuse hävitamist. “Paremad usud sallivad enda kõrval ka teisi,” kirjutab autor oma ülemlaulus sallivusele, millele üleideologiseeritud soveti-süsteemis pole kohta.
Juskevitši õhutusel laskis JH oma filosoofilise töö laiemasse ringi. Selle jpm üllitamise ja levitamise eest sai viis inimest peagi kohtuliku karistuse. Valitsusvõimud said traktaadi autorist aimu millalgi 1977. Seejärel ujus JH lähikonda KGB kahtlustusile kinnitust saama Koidula Silvre, ühtlasi Koidu Miikaelina tuntud aferist, keda KGB kasutas 1970. aastate teisel poolel provokatsioonideks erimeelsete vastu ja kes hiljem, 1983 jagas ka kohtus tunnistusi JH vastu.
Ametlikult tuvastati autorlus JH Merivälja kodus ja töökohal 4. XI 1981 toimunud (samal ajal tutvustas JH oma tehnoloogiat teaduste akadeemias) läbiotsimise leidudega. Nii ilmus traktaat lagedale ka süüasjas, kus mõisteti vangi üheksa JH firma töötajat. Gebist Marat Žukov oli JH kriminaalasjas juulis 1982 üle kuulanud ka erimeelsete ringkonda kuuluva Mati Kiirendi ja Kalju Mätiku, samuti teisi. Asja poliitilisusest kõneles ka kolm toimikuköidet. Siiski jäi süüdistuskokkuvõtte vastav XVIII punkt JH kohtuotsusest välispoliitilistel kaalutlustel välja.
Õpingukaaslane Heino Joosti, kes samuti osutab traktaadi saatuslikkusele, annab reljeefse mälestuspildi JH käekäigust ja peamistest saavutustest. Hint julges 1970. aastate keskel korraldada oma kodus Liivika korporantide kokkutulekuid. “Muidugi kaldus keskutelu ka poliitikasse ja majanduslikele probleemidele. Johannes ennustas: N Liit laguneb niikuinii. Lagunemise tähtajana andis ta 2–3 aastat.”
Leidurist sõber ja kolleeg Leiger Vanaselja (1926–2001) kirjutas JH Sihtasutise nimel 1994: “JH majanduslik ja poliitiline tegevus ei meeldinud tolle agse ENSV tegelastele ja viimaste mahitusel ka N Liidu juhtidele. Tegelik põhjus peitus [---] “Mõningate XX sajandi ausate inimeste tragöödias” [---] Moskvast keelati poliitlise süüdistuse esitamine [ja] kombineeriti JH likvideerimiseks majanduslike valesüüdistuste laviin tollase N Liidu kohtu–repressiivmehhanismi arsenalist.”
Lääne ringhäälingu vahendatud omakirjastusliku kohtureportaaži järgi toetasid poliitilisi süüdistusi JH vastu tema kaaskohtualused Jaak Kõdar ja Endel Kiisa. See on kinnitust saanud ka teisal.
Kiisa ja Kõdari väitel “polevat JH kunagi varjanud, et ta on oma vaateilt antikommunist. Samuti olevat ta avaldanud oma eitavat suhtumist N Liidu välispoliitikasse Afganistani küsimuses, kiitnud heaks Solidaarsuse tegevuse Poolas, väljendanud üldse rõõmu tolle perioodi Poola sündmuste üle, pidanud õigeks USA endise presidendi ettepanekut Moskva OM-i boikoteerimiseks, rääkinud N Liidus kehtivast majandusdespotismist, mis viivat maa katastroofi [---] inimõiguste piiramisest N Liidus jms. Ainuüksi nendest süüdistustest oleks piisanud, et rakendada ENSV KrK §68 täies mahus. Kuid selle aktiga oleks valitsusvõimud faktiliselt sanktsioneerinud JH kuuluvust dissidentide hulka ning ametlikult tõstnud ta rahvuskangelase ja märtri ausse.”
“See kohus on vaid järjekordne intriig, mille pärast ma korduvalt ka varem olen pidanud kannatama.” – See JH hinnang toimuvale kohtufarsile kajas VoA-st, RL-ist jm Eestisse tagasi suvel 1983. Nagu selgus, esines ta rahulikult ja vastas veenva kindlusega kõigile süüdistustele… Ehkki JH tervis oli väga vilets.
Tütar Pille Pae valduses on JH vanglapäevik ajalõigust sügis 1981 – suvi 1985. Aga isa roimarimüüti purustades vastaspoolt riivata kartes ja kättemaksu vältida püüdes, pole tal huvi isa päeviku avaldamiseks.
Mati Unt tegi Freija-filmi ja Tõnu Virve palvel stsenaariumi mängufilmile “Desintegraator”. See jõudis 1997 trükki, kuid mitte linale – puudus raha. Stsenarist kasutas mh Oskar Kurganovi töid ja Desintegraatori kriminaalasja toimikuid. Filmi kangelane Johannes Lind takerdub võimuvõitluse hammasratastikku just sovetiimpeeriumi desintegratsiooni eel. Teda umbusaldavale KK sekretärile Karl Karlovitšile on vastandatud ENSV ÜN presiidiumi linalakne esimees Arno, kes on kui puhver vaenuliku parteivõimu ja Linnu vahel. Kriminaalprotsessi alustamise loa annab siiski just sm Arno. Autor jääb Arnot kujutades rahvuskommunismi müüdi lumma: tõupuhas eesti kommu vastandub igatpidi paha jeestlasega jne.
Kogu asja mõtestab jällegi traktaat XX sajandi ausatest inimestest, mida taustahääl aina tihemini sõna-sõnalt osundab, ehkki see film pole Undi järgi dokumentaalne. Sündmustik tormab vaataja eest läbi repressioonide veski rootormüra saatel, mis desintegreerib peategelase. Moskvasse jõuab tema saatuse üle murelik itaalia naisajakirjanik. Aga asjaolu, et leiutaja vastu ilmutab huvi välismeedia, ainult kiirendab lõpplahendust. Fiktiivseim ongi Itaalia teleajakirjanikust tegelane, keda pidi kehastama filmitäht Ornella Muti, alias Francesca Rovanelli. Ka ta ema, eesti soost Ilse Rovanelli pidi mängu tulema. Peale Võrumaa kavandati võtteid Venemaal, Itaalias ja Austrias. Raha loodeti nii Eesti kui Venemaa poolelt, isegi prantslaste Canal+st. Ent sügiseks 2000 lubatud esilinastus jäi ära.
Mati Undi aimamisi kinnitavad dokumendid. Nukuvalitsuse salaarhiivid selgitavad, et salastusrežiimi rikkumisega JH firmas tegeles hiljemalt detsembrist 1980 KGB-d, tsensuuri jt võimu salahoobasid käsitsedes just Arnold Rüütel, kes tõstatas probleemi nukuvalitsuse presiidiumi salajaste küsimuste 25. V 1981 istungiks.*** Ajendiks oli ühisettevõtte Dessim Austria-partnerite soov**** AU-8 ja I-1 käsitlevaid dokumente välismaale viia. Midagi sarnast kordus veebruaris 1981 UDA-tehnoloogiat puudutavate materjalidega, millega end Georg Otsa laevale asutas üks Desintegraatori laborijuht, kes täitnud KGB andmeil JH juhiseid.
Niisiis tahtsid valitsusvõimud alates 1981. aasta algusest sedalaadi välissidemeile järsku lõppu teha ja nõudsid KGB kontrolli tugevdamist Desintegraatori üle, et tagada sovetistiilis riiklikku kaitset leiutiste saladusele.***** Kuidas nimelt, valgustab Eesti Ekspressi hiljutine kirjutis “Rüütel käsutas KGB Desintegraatori kallale”.

Rüütli pressiavaldused

näitavad, et EKP KK-st JH ega tema firma asjus korraldusi ei tulnud. Arnold Rüütel: “… Niinimetatud teisitimõtlejate küsimused ei kuulunud [KK-s] minu kompetentsi. Kuulusin ka EKP KK Büroosse, kuid vähemalt nendel aruteludel, kus mina osalesin, selliseid teemasid reeglina ei käsitletud.” Seega pidi ta asju ajama omaenda tarkusest. Kas EKP ja parteijuht Vaino algatav roll JH hävitusloos osutub seeläbi müüdiks?
Andres Sööt on teinud tõsielufilmi “Johannes Hindist” (1990) ja Mati Talvik kaheosalise telesaate “Projekt EI! Desintegraator” (Eesti TV 2006). Autorid jätavad küsimuse tragöödia põhjustaja(st)ist vastamata või peavad selleks ebaõiget aega JH taolise tulevikumehe jaoks.

Vahest tuleb see audiovisuaalse publitsistika žanrinõudeist, ent kummaski annab tooni intervjuu moraaliebardist Erich Vallimäega. Too ei kaota aga ühtki juhust jätkamaks oma ohvrite mõnitamist. Endaupituseks on ta teises usutluses mullu ühele Pärnu ajalehele meenutanud JH süüasja neid madalama taseme kokkuklopsijaid, kes nüüdseks on väärikamal positsioonil kui tema… Loe ja imesta! Malle Seppik – praegu ringkonnakohtu kolleegiumi juht, Jüri Pikma – Lääne ringkonna juhtivprokurör, ning eesti suurmehe õigusmõrva käigus (võõrvõimu) riiklikku süüdistust toetanud Priit Männik – nüüd (EV) Sisekaitseakadeemia rektor…

* * *

Kasutatud allikad:

EESTI RIIGIARHIIV:
* N[ikolai] Smeljakovi, N Liidu väliskaubanduse ministri at 3. V 1961 kiri silikaltsiidi salastamise vajadusest N Liidu Riikliku Ehituskomitee esimehele I[van] Grišmanovile jt ERA—R-1—5—568—6-7.
** N[onna] Potapova, Glavliti Eesti peavalitsuse ülema at 13. I 1982 salaaruanne nukuvalitsusele Glavliti tööst Eestis 1981 (ERA—R-1—5—1085—1-18).
*** Viide Glavliti Eesti ülema Arnold Adamsi 14. V 1981 kirjale, kus küsiti, mis teha novembris 1980 kirjastuse Valgus toimetusse jõudnud venekeelse artiklikogumikuga “Biodispergaat AU-8. Bioaktiivne vahend I-1. Esialgsed uurimistulemused” (ERA—R-1—5—1073—135) ja Arnold Rüütlile adresseeritud kiri ise ERA—R-1—5—1071—84-85.
**** August Pork, ENSV KGB esimees 23. XII 1980 salajases kirjas nr 733 ENSV nukuvalitsuse esimehe 1. at Arnold Rüütlile (ERA—R-1—5—1064—61-62).
***** Arnold Rüütli 20. III 1981 salajane kiri August Porgile, Arnold Adamsile jt (ERA—R-1—5—1064—64-65).

PUBLITSISTIKA:
Aleksander Kaelas, Johannes Hint ja kukermiit. VoA 4. IV 1955.
Ringküsitlus. (JH intervjuu ajakirjale) Pilt ja Sõna, 1957, nr 1, lk 15.
Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar, Mõtisklusi ja tähelepanekuid (JH kohta): Suurest naeruväärseni, I-VII. RL 1982.
Kommentaare Johannes Hindi kohtuprotsessi juurde. (Omakirjastus) – Teataja (Stk), 21. detsember 1983. – VoA 23. XII 1983; RL Baltic States Service 28. XII 1983.
Johannes Hint. – Isekiri, nr 6 (jaanuar 1984).
Johannes Hint, Viimaseid mõtteid inimkonnale. – Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, XX (1985). Stk, 1988, lk 674-675.
Jüri Rätsep, On aeg selgitada tõde. Vikerkaar, 1988, nr 6, lk 87-92; nr 7, lk 89-94.
Siim Kallas, Materjali purunemine, I-X. Rahva Hääl, 11.-24. V 1988.
Reino Hint, Elu piirpingel (katkendid käsikirjast + isa vanglaläkitused), I-XIII. Esmaspäev, 12. X 1992 – 11. I 1993.
JH tütre Pille Pae intervjuu Mart Soidrole + katkendid JH vanglapäevikust: “Milleks küll sündisin sel ajal…” Edasi, 21. V 1989.
JH enda sulest 1973-1983 jm asjakohaseid dokumente 6. III 1979 – 25. IV 1989: Mark Matsov, Poslednee slovo Hinta. Družba narodov, 1990, nr 3, lk 190-222.
Leiger Vanaselja, Ta jõudis oma ajast ette. Õhtuleht, 19. IX 1994.
Heino Joosti, Meenutades Johannes Hinti. – Liivika album 1999, Tallinn, lk. 22-35.
Nikolai Baibakovi intervjuu Igor Andrejevile ja Lev Lobovile, Poslednij stalinskij narkom. Vremja MN, nr 39 (märts 2000).
Arnold Rüütli avaldus. Eesti Ekspress, 17. VIII 2006.
Alo Lõhmus, Rüütel käsutas KGB Desintegraatori kallale. Eesti Ekspress, 31. VIII 2006.
Mati Unt, Desintegraator (filmistsenaarium). Looming 1997, nr 7-8, lk 871-899, 1063-1088.
Oskar Kurganov, Serdca i kamni. Moskva, 1972, 232 lk.
Oskar Kurganov, Ogon’ na sebja: poslednij poedinok Hinta. Ogonëk, 1988, nr 40, lk 18-22; eesti tõlge: Tuld enda pihta, I-V. Õhtuleht, 18.-24. oktoober 1988.
Oskar Kurganov, Delo Hinta: povest-byl’. – Kurganov, Izbrannoe. Moskva, 1992; Moskva, 2001 (reprint), 315 lk.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv